Laskem Völval kõneleda.
Mõtisklusi Völuspaa puhul

Rein Sepp

Vanema Edda Völuspaa kui ka järgnev arutlus liiga korrastama­tuks ja vähemääratletuks osutub pikkade sajandite kulus vormu­nud stroofide ja rütmide enda kõrval, siis jääb ainsaks vabanduseks ka völva ees, kes ta oma kuulajad kaasa mõtlema ahvatles, et kü­simuses on ikkagi ühe terve maailma teke ja kõikide tekete alguse otsimine, ei rohkem ega vähem.

Mingis alguses elame praegugi selsinatsel planeedil: mõnisada tuhat aastat teadvuslikumalt ja vahel ka sihipärasemalt evolvee­ruvat inimmaailma pole kuigivõrd palju nende kümnete aastarmil­jardite kõrval, mida lennutab kuskilt minevikust kuskile tulevikku kaasaegne kosmoloogia. Ja edasi — seesama universum omakor­da, vähemalt meie universum, on alles kohutavalt noor, on oma võimaluste ja temas peituvate võimalikkuste esimese päevatee­konna esimeses alguses. Mis aga sealjuures mõtteid äratab: et seesuguses universumis, lugematute kaootiliste liikumiste ja juhuslikkuste ühtelangemise tulemusena näime pingutavat oma esi­mesi pingutusi meiegi, ikka mingi igiomase minevikuks mööduva ja silmapiirile tungleva, aga ka paratamatute tulevikuunistuste ja tulevikuaimduste klambris otsekui kvargid maailmaruumis sõud­levais prootoneis.

Kuid rääkigem Völuspaast, laskem völval kõnelda. Kõige­pealt völva distantseerub oma kuulajaist, nii inimesist kui kuju­teldavaist jumalaist, ja kuulutab enda hiidudest pärinevaks. Sest hiiud — tursid ja jöötunid — olid üldise arvamuse järgi vani­mad olevused maailmas, vanemad jumalaistki, ja järelikult pidi nende mälus ja ajudes olema seesugust, mis ulatus kaugetesse eelaegadesse. Ja iidsuse võluvõim tagas nende meenutustele, ettekuulutustele, teatmeile ja sõnadele kandvuse. Ei vaja völvagi rohkem kui kolme stroofi, et luua ettekujutus aegade ürust, peaaegu ruumitust ja sündmusetust aja kõikehõlmavusest, et jõuda neljandas lähemale oma juba selgemini nähtavale kaasajale :

… aga Burri pojad siis
maapindu pöörasid,
Midgardi võimsa
tegid valmis.

Midgardr oli üks üheksast maailmast, ja Midgagrd oli juba inimeste jagu. Midgardr oli keskne, Aasgardr oli kesksem, väljaspool seda kahte sõõriteati hiidusi asuvat, völva vaata otsekui teistpoolt silmapiiri oma kuulajate poole. Maailm oli ja pidigi olema kahedimensiooniliselt hoomatavam : olgu kas tasapinnad või kaldpinnad, pindadel oli tajutav ulatus, nii maapinnalgi, aga ka taevalaotusel – laena, kuplina, kaarena või sfääridena selle kohal. – Kuid nüüd kord juba Midgardrit mainitud, talle rõhu asetanud – ja Midgardr nimetusena maailma tähenduses jääb muutuvate aegade sõelale pikaks ajaks -, ei saa völva rääkimata jätta ka esimestest inimestest , Askr ja Emblast, mehest ja naisest.

     Paljude erinevate, kuid eluks vajaminevate vääruste hulgas vajavad Askr ja Embla rahulist ja pikaldast meelt, seda äraootamiste ja äratundmiste sõnul väljendamatut aegruumilist ulatust, mingit kahevaheloleku vaikuses sisalduvat täpsust, milleta ei ükski algrakk ega algensüümgi poleks toime tulnud. Ning völval jätkub – enne Askri ja Embla juurde pöördumist – parajasti veel aega, et kaheksasse stroofi surutult kääbustelugu esitada :

… kes see nüüd kujundaks
kääbusterahva
Sahiseja verest
ja Sinava reieluist…

Olgu ühtlasi tähendatud, et nii Sahiseja (“müriseja”, “põriseja”?, “murdlainetus”, “voogamine” ; vt. brim, Primir) kui ka Sinava (Blaainn) all on mõeldud tõenäoliselt aegade alguse ürghiidu Üümirit ehk Ümirit, kellest kolmandas stroofis juttu. Kääbuste peaaegu enesetekkelisest summast on silmapaistvamad neli esiisa : Mootsognir (“väsinult ohkaja”?, “väeimaja”?), Durinn (“magaja”?), Dvalinn (“minestunu”?, see, kellel kõhklemiseks põhjust”?) ja Lofarr (“kiiduväärne”?). – Mis üldises ettekujutuses enamikku kääbuseod ühendab, on asjaolu, et maa alt või sügavamalt mulla seest pärinevad ja taas pimedusse ka varjuvad, nad ei talu maapealset päikesevalgust ; üksnes osa  neist /Dvalinni soost Lofarri suguselts) otsib ja jääb otsima kokkupuudet maapealse päevapaiste ja õhustikuga. (Siinkohal meenub üsma hiljuti – täpsemalt 3. VII 1992 – kuuldud teade ühe rootsi teadlastegrupi avastusest : kuue kilomeetri sügavuselt puuraugust – kahjuks ei öeldud, kus asuva seadeldisega  oli tegu – oli toodud välja arhebakterid, senitundmatuid, erinevaid neistki, mis siiani vulkaanikaatreist leitud. Mida sellest erilist siis, võiks küsida. Põhimõttelisest siiski.  Sest antud juhul on küsimuses nii augu sügavus kui puhas kivim, ja kui siiani elu tekke mõistatamisel tähelepanu pindmisemaile olustikele oli pööratud, olgu need ürgookeanid või ürgmudad, või ka orgaanilise aine siselendudele kosmosest, siis võib fantaasia nüüd ka maapõues olnuga tegelda. Maa koores, ja uskumatult sügaval on bakterid, elavad mõnusasti temperatuuril kuni sada kraadi, Olid nad seal olnud juba kaks miljardit aastat või kauemgi, kolm, neli? Olis nemad need, kes aitasid välja mõelda fotosünteesi maapealse elu jaoks? Kuid see maapealne elu, kord vohama pääsenud, hülgas nad unustusse, ise edasi kohutades ikka mitmekesisemate oluvormide poole. Nii nad seal on siis nüüd oma kasinas miljöös, ehk endaga rahulgi?)

Jättes nüüd kääbused nende kuristikesse või lõhanguisse või ka allmaa paratamatusesse pimedusse, vaadakem korraks ühes völvaga, mid head juhtus vahepeal maa peal. Juhtub midagi üsna olulist : sünnib muutus ühes end kirjeldusega avada võimaldavas ja kirjeldusena ka paika pandud iidses maailmaloos ; hiidude, jumalate ja kääbuste endastmõistetavuse kõrval annab uudsena märku endast inimene. (Käsitlevates stroofides mõjuvad kaks poolvärssi oma sisulise kaalu ja vormilise kulumuse poolest eriti väärmatuina, jäädvustunud rõhuseostena, purunematute foneemidena : Aar var alda – “Oli aegade ürg” (3.) ja Unz thiir kvaamu – “Kuni saabusid kolm”(/8., 17.). Need poolvärsid tunduvad invariantsetena, neile järgnev poolvärss peab püüdma küll neid sisuliselt tasakaalustada, on ise aga juba alliteratsioonist määratud, mis omakorda loob vajaduse avarama ja suvalisema sõnavaliku järe­le.)

Ja niisiis ka pärast kääbusteloo esitamist saabuvadki kolm, sest äralangemist või pimedusse vaibumist elu ei kannata. Üks kolmest on Odin, teine Höönir ja kolmas Loodorr, kes teel olles satuvad Askrile ja Emblale. Askr tähendas kindlasti saarepuud, Embla peaaegu kindlasti jalakat, igal juhul mõnd saarest pehme­mat puuliiki. Pole põhjust kahelda, et antud kahes stroofis, mis jumalad siin maha mängivad, räägib oma igipikka lugu kaasa ka tuli, tule saamise võimalus ja viis, olgu peale, et ei tulekivide vöi tuleraudade, vaid tulesahkade vöi tulepuuride abil, ja vahest kustki kaugemalt ja sügavamalt kumab läbi ka tule säilitamise protseduur, mis oli veelgi ürgsem. (Meenutab Odingi Haavamaalis: “Parim on tuli / inimpoegadele / ja päikese pale…”) Pidades nüüd silmas, et kohal on Askr ja Embla ja et kohal on ka Odin ja Höönir ja Loodorr, tuleks hetkeks veel peatuda nimede tähendus­likul küljel.

Odini kõige ligilähedasem sõnaline tõlgendus oleks ‘hoogsalt liikunu’. Odini ja Jördi ‘maamulla’ poega Thori (Thoorri) nime­tati pärimuses ka Öku-Thoorriks, Liikujaks vöi Sõitjaks Thoriks, kuna vahel liikus ta ringi söidukil, mida vedasid ta kaks sokku.

Hööniri kõige ligilähedasem sõnaline tõlgendus oleks ‘hoidja’. Teda on nimetatud “kiireks aasiks” ja “pikkjalaks”.

Mõistatuslikumaks jääb Loodorr (Loothorr). Loodorr esineb Vanema Edda jumalatetsüklis sel ainsal korral, mõjudes nagu omaette olevana, kuskilt väga kaugelt teadvusesse saabununa, tundmatusest tulnuna. Üldiselt on Loodorri samastatud Lokiga, ja Loki näib käesolevasse olukorda ja tegevustikku ka igati sobi­vat. Loki tähendas ‘lukustajat’ vöi ‘lõpetajat’. Ta teiseks nimeks oli Loptr ‘õhk’, ning ta ema kutsuti Laufeyks, seega ‘lehestiku­saareks’.

Ja nende mõningate tegevustikuosiste seesuguses paigutuses Askr ja Embla, kelles jumalate äranägemisel vähe on jõudu ja kellel saatust veel pole:

… nad Odinilt hinge said, Höönirilt hõnguse,

Loodorrilt värvid ja lämbe veresse.

Vajaka jääb veel saatus, kuid nüüd on völvalgi põhjust kindlamini maapinnale toetuda ja kõnelda suurest, üha rohetavast saarepuust Yggdrasillist ning Urdri allikast, millega ta juba saatusele viitab­ki. (Yggdrasill tähendas Yggri, s.o Odini kandjat, sest Odin oli söömata ja joomata üheksa ööd selle puu küljes rippunud, kätte õppinud ruunid ning siis kosunud nii mõttelt kui vaimult, kuni “sõna sõnale sõna avastas”.) Momendil on aga Yggdrasillist ehk olulisemgi, kui Askrile ja Emblale mõelda, Urdri allikas, see kõigi tarkuste vaevuaimatav läte. Urdri allikas või selle ümbruses teati asuvat nornisid, saatuste tegijaid ja laotajaid. Urdr, saatusehaldjatest vanim, ürgseim, tähenduselt ‘põimija’, oli küll lihtsalt norn, kuid siiski keegi, kellega seondus ja kes valdas midagi mõistmatult olemuslikku, mida ei teadnud ja mille suhtes jäid võimetuks nii hiiud kui völvad ja jumaladki — ja mida aeg edasi, tähendas ta inimestele nii kõige kindlamat kaitstust kui ka võimalikku allakäiku ja hukkumist. — Praegu aga astub völva mõttejärjestuses Urdr ühes Verdandi ja Skuldiga esile veel oma eelaegade esma­kordsuses ja värskuses, stroofilises läheduses Askrile ja Emblale, kes küll elu sisse said, kuid on ütlemata jäetud, kas nad ka oma saatuse jõudsid ära oodata.

*

Pöördugem korraks veel tagasi tule juurde. Mis tule ja tulevalgusega seotud, kõneles kahtlemata kaasa kõikjal ja lakkamata oma suurt ja sõnadeta lugu kooselust inimesega, küll ergutades meeli, küll lummates. Ja on siis ka üsna mõistetav, et Loki Loodorri näol Askrile ja Emblale värvid ilmesse ja lämbe veresse loovutab, sest Loodorri nime puhul võidi kuulda sellest “hõõgvele ajajat” või “tuleandjat” (Luhthurar) läbi kostvat. Ning taas teisal on Loki just see, kes lendab otsima Thori kaotsi läinud vasarat (“Thrymri lugu”), ja Völuspaas tema ka see, kes jumalate hääbumise ja va­na maailma nägemusliku hukkumise kaasa teeb ühes lõuna poolt ligineva tulehiiu Surtriga.

Völuspaa-maailmas olid tuleriistad, tuletaelad, tule hoidmine koldeis, ämbreis, suletud anumais ja ka tule matmine igapäevased asjad. Aga varasematel ja veelgi varasematel aegadel, veel enne kui Üümir oli jõudnud sulada välja jääst või polnud ehk jõudnud veel külmudagi, inimolemasolu igavikkudega võrduvail aegadel, kui tuld juhtus kohtama ja saama neist paigust vaid, kust pikne oli üle käinud? (Kui lihtne on tänapäeval öelda: sada tu­hat, kakssada tuhat, kolmsada tuhat aastat!) Ja siinkohal oleks, ja et muinaspõhja ettekujutuste järgi kuskil kaugemal, eemal lõuna pool teati sädemetemaailma asuvat, siis siinkohal oleks otstarbe­kas Askri ja Embla episoodile aegade kaugusest kajava foonina juurde mõelda “Thrymri lugu”, mis Vanema Edda lugude hulgast on tervikuna küllap ehk vanim. — Kui Thor Völuspaas Midgardri maoga heideldes Midgardri kaitsjana esineb, siis “Thrymri loos” on ta veel üleni elus ja ürgne maamees, kes läheb ühes Lokiga Thrymri käest tagasi tooma oma nii hädavajalikku vasarat, mis Thrymri sõnade järgi tal kaheksa miili sügavusel maa sees varjus pidi olema. See oli uskumatult suur sügavus, kui tolleaegse mii­li (“rösti”) pikkuseks arvata ka vaid pool päevateekonda. Ja ometi tunduvad proportsioonid olevat hästi valitud: kohutavad välgud olid sähvinud, ja mida kaugemal, seda vähem kohutavad, ja kadu­nud, midagi oli raksanud ja mürisenud ja rahunenult kõmisenud ja kadunud, ja kuhu mujale siis, ikka maa sügavusse. Mõte lähtus eelkõige maast endast, kui polnud just kõrgmägedega tegemist, kus taevalagi ligem ja vähem mõõtmatu jalgealune pind. Peaks lisama, et Loki ja Thor sõidavad Thrymri juurde, maa südamikust ääremaa suunas. Mõistagi kuulusid Loki ja Thoriga seotud pärimused ja mõttestik aegadesse, mil aletegemine ja maavilje­lus olid hoo sisse saanud ning põllumaa muutunud või muutumas eluareaali osaks. (Mille algust meil ning me ümbruses on arva­tud nelja või viie tuhande aasta taha ulatuvat.) Thrymri lugu ise, nagu ta käesolevalt olemas ja nagu ta aegade kulus seesuguseks vormunud, ilmutab olustikuliselt ajajärke, kus tegu juba jõukate talupoegadega, niisiis on kõige ürgsema suhtes üsna hiline. Kuid Loki ja Thori mõte ja tahe ja vajadus minna Thrymri kotusest otsima Thori vasarat olid vanemad kui lugu ise, ja nii jäävad ik­kagi kuskilt algsemast saabununa silmapiirile Thor ja Loki ning kaugemalt paistma see, mis nendega kaasa käinud: aastaaegade vahelduse loodetav katkematus.

Thori liikumise suund ja kulg on ajaliselt olnud lõunast põhja. Völuspaa viimases tsüklis nimetab völva oma nägemuses Thori Midgardri kaitsjaks, aga ühtlasi Hloodyni ja ning seejärel Fjör­gyni pojaks; nii Hloodyn kui Fjörgyn olid kunagised muinas­germaanlaste piksejumalannad, kes oletatavasti hiljem Jördiga ühte sulanud, esindades seega pikse ja maa austamise vanemaid kihistusi. Neist Fjörgyn, kellel ka meessoost kuju Fjörgynn ei puudu (varasem muinasgermaani Fergunjaz), kannab ilmselt sama nimetüve kui leedulaste piksejumal Perkunas. Ja nii on siis igapäevaseltki leedu keeles perkunas ‘pikne’, sama tüvi ka läti keeles perkons ‘äike’, perkons ruc ‘müristab’), ja sealt siis ka meil nii omaseks saanud sõna “põrgu”, mis aga soomlasteni on jõudnud kui “perkele”.

Mingi teekond Thoriga oleks nagu tehtud. Thor saab tagasi oma vahepeal nähtavuse piirest kadunud ja maa sees varjul olnud vasara või talva ning võib asuda uuesti teole oma igasuvise viisi kohaselt, ja Thrymri lugu saab aluseks edasistele ja hilisematele rahvalauludele, olles ja jäädes muinaspõhjaliselt põhjamaiseks. Mis puutub Askrisse ja Emblasse, siis on nad kahe stroofiga mää­ratletud, ning oma olemasoluga loovad nad omakorda maailma ja elu mõistatuste ei vist kunagi lõppeva rea.

*

Askr ja Embla on neile eelnenud ja neile järgnevate stroofide suh­tes omaenda kolme stroofi mõõdetuses, nende otsekui viimseni kulumuses, kust pole enam silpigi vähemaks võtta, vääramatult paigal, nad lihtsalt on. Kuid Völuspaa paljuhõlmavate osiste pai­gutuses, völva ning tema kuulajate koostoimes, mis sisaldas endas rohkemat kui hetkeks kõrvu ulatunud värsid, võiks öelda, süner­geetiliselt toimivas keskkonnas võisid ja pididki endast märku andma ka need inimelu kulgu kindlustavad kvaliteedid, milleta muutunuks küsitavaks inimese edasine olemasolu ja edasine arenemisvõime. — Ja juba Völuspaad alustades pöördubki völva oma kuulajate poole, neid Heimdallri lasteks või poegadeks ni­metades ning sealjuures selle nimetusega tervet talle teada olevat inimsugu mõeldes. Sest Heimdallri oli aasidest-jumalaist ainus, kelle elukontuurides seostusid kõige selgemini hiidude ja jumala­te ja inimeste maailmad, ning ta tarkus tundus veel varuks jäävat ka siis, kui Odini tarkus peaks hääbuma. Neil meeltega tajuta­va ja kõige abstraktsema vahemail nähti ta võrdkujuna ta kõrval värviergast ja tahulist vikerkaart, seda ühtaegu kodust ja kauget, taevalaotust ja maad ühendavat võluvat ilmumit. Seda hoidma ta oli loodud ja pandud, ja eeskätt ta siis täitiski oma eluülesandeid kui jumalate vahimees. Ta teiseks nimeks oli Hallinskiidi, mis kõlas nagu ‘kaardunult kulgev’ või ka ‘kaardunud teed mööda liikuv’. Olla jumalaile vahimeheks tähendas aga tegusaid närve ja ülitundlikku meelt. Ja nii on pärimuses (Gylfaginning) ta koh­ta öeldudki seda, mida aegadest aega endale korratud ja endasse mõjuda lastud, et ta “vajab vähem und kui lind, näeb sama hästi öösel kui päeval saja miili kaugusele, kuuleb rohu võrsumist maa seest ja lammaste peal villa kasvamist ja kõike, mis endast kuulda laseb”.

Heimdallri kodupaik ja kindlus, Himinbjörg, asus vikerkaare jalamil. Himinbjörg tähendas pealtnäha ja otsesõnu ‘taevasi mä­gesid’. Teisalt aga tähendas see sõnaühend ‘taevalist abi’, ‘taeva varjualust’ või veidi ümardatuna lihtsalt ‘taevaskoda’. Ja kui­võrd inimeste ühised ajaloolised ja eelajaloolised ruumid, maade ja rahvaste kokkupuuted on loonud kaasa nii inimesi kui nende keeli, elutaju ja maailmanägemist, siis lisagem kõigele eelöel­dule, et Askrit ja Emblat ümbritsenud geopsüühiline foon saaks täielikum, veel rööbiti seegi märge. Lätikeelselt oleks viker­kaar varaviksne — oma põhisõna vikst varasemas tähenduses painduvusele viitav —‘ kuid sellest võis ühtlasi kuulda “jõulist jalakat” (viksna) läbi kostvat.

Seda mõnda siis Völuspaast ning Askrist ja Emblast. Aegade hämarusest aegade hämarusse on keerelnud palju ja pikki mõt­teradu, küll lõpuni käiduid ja paljusid lõpuni käimatuid, ja veel rohkem vist neid, mida lõpuni käidud ei saagi. On veel tükike maad ja tükike taevast ja põgusail suvedel sekka ka vikerkaart.

Akadeemia 1994, 10, lk. 2111-2118