Ettekanne
Rein Sepp
Käesolevaga põgusa ettekande või õigemini veste ülesanne oleks viidata mõnele ehk üsna põhilisele seigale Vanema Edda lauludes, Nooremas Eddas ja riivamisi ka anglosakside Beowulfis — küsimustele, nagu kasvõi mida neis on mõeldud või öeldud, kunagisest jääajast, pikki aastuid otsekui ootel olnud maaviljelusest, muinaspõhja jumalate hääbumisest ja Urdrist ehk Vyrdist, nornist, saatusejumalannast, kes osutub vllmseks toepuuks ka jumalaile, nende loominguvõime pandiks.
Igapäevastel inimestel on oma nii pika kujunemise ja ajaloo vältel tulnud kindlusetunde saavutamiseks või selle loomiseks ikka ja jälle fikseerida ja mõtestada nii ligemasse elukeskkonda kuuluvaid elemente kui ka kaugemaid taustnähtüsi ruumis ning ajas, olgu need toimetegurid siis visuaalsed või helilised. Seesuguses foonifunktsioonis on toiminud ka paljud eddastroofid, nagu seda üsna selgelt toob esile «Noorema Edda» kosmogooniline ja puhtmütoloogiline osa, nn. Gylfaginning, mis tõlgituna tähendaks Gylfi meeltepimestust. Sihiseadelt kujutas “Noorem Edda” endast õpikut noortele skaldidele või võimalikele eddaluüle jätkajaile, kus leidus vajalikke teatmeid jumalaist-aasidest hiidudest, sangareist, suguvõsadest, näidiseid luuluvormidest ja stiilivõtetest. Teost ennast, täpsemini selle koostamist, on seostatud islandi õpetlase Snorri Sturlussoni nimega, kes elas aastail 1178-1241. Teose tanapäevale ehk enim huvi pakkuv osa Gylfaginning toetub lauludekogule, «Vanemale Eddale», kus anonüümsed autorid 12. või ka 11. sajandist alates on pärimusfragmente tulevikule säilitamise otstarbel lauludeks kogunud või neid ise lauludeks vorminud. Teiselt poolt näikse «Noorema Edda» ülesandeks olnud olevat vanemates eddastroofides väga lakooniliselt või aimamisi öeldut täpsustada, avardada ja võimalikult selgeks rääkida. Ja ei tohiks vist mainimata jätta, et kõne all olevad nii vanema kui ka noorerna Edda materjalid, kogu käsikirjaline kompleks on teoks saanud tänu vanaislandi ühtluskirja tarvituseletulekule aastatuhande alguses; sellele eelnenud, ja võib vist öelda, et tohutult pikk muinaspõhja puhtsuuline traditsioon on vaevu ja tinglikult veel välja loetav sellest vähesest, ent ometi nii väärtuslikust piskust, mis kummagi Eddana on olemas.
Ja nüüd Gylfaginningi paari peatüki juurde, mis Põhjamere ja Läänemere äärsete maade ja rahvastikkude väga kaugele minevikule viitavad, kuivõrd mälus ja meeltes on püsinud inimese asend ja osa kogumaailmses kulgemises ning võimalust mööda ka selle kulgemise mõte. Gylfaginningi kui kirjandusliku pala raamiks on seik, et kuningas Gylfil on elutarkusest ja eluoskusest nappus kätte jõudnud ning ta otsustab aasiderahva juures nende erakorralisis kordaminekuis selgust saada. Ta satub kolme maaisanda ette, kellest üks on aaside rahva kuningas. Pärast tavakohast küsimust jumalate üru kohta esitab Gylfi küsimuste küsimuse, sõnasõnalt: «Mis asi oli algus? või missugune ta oli? või mis oli enne? — Kostis Kõrge: Nagu on öeldud Völuspaas: Ürgaeg voolas, oli eimiski, polnud liiva ega merd, ei laineid mahedaid ei üldsegi maad, ei taevast üleval, oli koletu kuristik, aga rohtu ei kuskilt. – Siis rääkis Samakõrge: Terveid ajastuid enne maa loomist oli valminud Niflheimr ja selle keskel asub lättekaev Hvergelmir ja sealt saavad alguse järgmised jõed…” – Nüüd siitkohalt edasi tsiteerimata peaks sliski rõhutama, et lättekaev Hvergelmir, mis nime poolest kohisevat või häält tegevat pada või katelt tähendas ja igipõlise hirve Eiktürniri sarvist tilkuvast märjast toitus, tundub olnud olevat üheks keskseimaks kujundiks muinaspõhja ettekujutustes, kätkedes nii veena voolava kui kogu ehava looduse ja kõiges selles peituva soojuse ringkäiku. Veelgi tabamatumat sisimas asuvat elujõudu ennast aga kehastas ürghiid Üümir ehk Ümir või ka Ümer, nagu teda mõnes kirjaviisis on märgitud. Noorema Edda järgi (Üümirist) järgmist: Gylfi küsimusele: Mis juhtus enne seda, kul suguvõsad loodi ja rahvast palju sai? vastab Kõrge: Kul veevood, mida Eelivagariks kutsutakse, oma allikaist sedavõrd kaugele olid jõudnud, et mürgine kobrutis, mis neile järgnes, tahkeks muutus nagu tulest tulnud räbu, siis sai kobrutisest jää, ja et see jää paigale jäi ja ei liikunud enam, siis laskus tema peale udude niiskus, mis kobrutisest tõusnud ja nüüd jääks külmus, ja niisiis üks härmakiht kuhjus teisele ja nii ikka kuni Ginnungagapini.
Siis rääkis Samakõrge: Ginnungagapist põhja poole kogunes raskelt ja suurelt jääd ja härmatist ning temas ends valitsesid niiskus ja terav tuul, aga Ginnungagapi lõunapoolne serv leevenes kokkupuutest sädemete ja tulekübemetega, mis Muuspellist sinna lendasid.
Siis rääkis Kolmas: Ja samavõrd kul pakane ja kõiksugu koledad olukorrad Niflheimrist pärinesid, oli kõik see, mis Muuspellile ligemale ulatus, soe ja hele, ja Ginnungagap ses paigas leige nagu tuuletu õhk, ja et kuumuse puhang ka jääle sattus, siis sulas see üles ja hakkas tilkuma ja neist elavaist tilkadest tärkas elu selle jõu najal, mis kuumuse saatis, ning omandas inimese kuju, keda Üümiriks kutsuti. — Kuid sellest küllaltki hajuvil, raskelt sõnastatavast ning vald kobamisi lokaliseeritavast elujõumäärangust veelgi kindlamatele ja konkreetsematele vahenditele pürib muinaspõhja ettekujutustöö: jääst, jäässe külmunud soolastest kividest sulab välja Buri, täisverd Inimene, ja Burist saab vanaisa Odinile, ‘Vilile ja Veele, kellega juba seotud on muinaspõhja edasine jumalatekogu, aasid ja vaanid ja aasitarid, keda puhuti loendati kokku üle kolmekümne. Kuid ärgem unustagem siinkohal korrata üht: olid Hvergelmir ja Üümi, olid aasidjumalad ja tegelikud igapäevased inimesed, olid maaalune ja maapealne liikuvus ja soojus ja kõige liikuva eluvõime; maailm ise aga,maailm universumina oli üksnes see, mis silmapiiridest silmapiirideni ulatus, päike oli alles teisane, oli maa pealt taevalaele tõstetud; — tegelik ja tervet olemist käivitav elujõud ise asetses kuskil taevalae ja maapealse vahepeal, väga aimamisi alles arvestati taevalae peal asetsevate kaugemate ja valgust sisaldavate maailmadega, kaugemate valgusekübemetega. Seesugust ühelt poolt juba olnut ja teiselt poolt ei-veel-olevat kajastab kujukalt stroof Völuspaast:
Päike lõunast, kuu põline sõbratar, parema käega oma veoloomi paitas, kuldne el teadnud enam koduteed ühti, kuu ei teadnud oma kangust ühti, tähed ei teadnud oma taresid ühti.
Meile hoomatavamad on mõistagi juba maaviljelusega seotud ajajärgud ja kõik viitab sellele, et kus tingimused vähegi soodsad, tehti sellega algust: algas lepe, kokkulepe maamullaga ja maaga ja nii vanema kul noorema Edda vahendusel astub selles pildistikus eriti esile vaanide soost Freyr, Njördri poeg ja Freyja vend, kelle peale pandi eeskätt hea kasvu ja hea lõikuse lootus ja kelle iseärasus oli see, et ta kaarikul ringi sõitis, ees vedamas kult Gullinbursti, kelle harjased pimedas hiilgasid ja valgust näitasid. Freyr oli aga õigupoolest üldnimi, tähendas lihtsalt isandat, aunus, kes ta täielikumat nime ühes Vanema Edda stroofis kasutab, on ta vana sulane Byggvir. IngunarFreyr, ütleb Byggvir, Ingunite isand, kust edasi võis oletada, et Freyri, kes ta tundmatusest saabunud ja tundmatusse suundunud, veelgi muistsem nimi võis ollagi Ing või Ingr. Tähelepanu keskmesse nihkub aga seega nüüd sulane Byggvir, mis odrameest või lihtsalt viljameest tähendas. Sellele viljakultuslikule seigale on huvitavaks paralleeliks anglosakside ecpose Beowulfi proloog, teose enda olles kirja pandud kaheksanda sajandi üsna alguses. Proloog toetub pärimusele Scyldist või Scefingingist võI lihtsalt Sceafist, so. viljavihust, tundmatusest tulnust, kes lapsena ihuüksi paadis ühele Läänemere saarele saabub, viljavihk pea all, ja kellest hiljem saab selle saarerahva kuningas. Tema poeg on Beowulf, paralleel sellele Beowulfile, kes hiljem eepose peategelasena esineb. Retsiteerigem:
… Ja tuli ka Scyldile kätte ta tund
rännak tal otseteed toonela randa
ja teda siis kandsid nad ta ustavad kaaslased
meretee äärde, nii oli neilt palund ta taanlaste sõber
ajal, mil sõnu veel valdas kuldaväärt vanem
oli kauagi valland neid
sadamas seisis / õilsaima sõiduk / tääv rõngaga, jääs kere / laev minekuks klaar / oma armsaima ülema / asetas rahvas siis / hea sörmustemurdja / seadsasti paati / ligi särava masti / suuresti rikkust / panid nad kaasa / toodi kaugeltki kinke / ep olnud ma kuulnud veel / ausamast lastist / oli tapluseks relvi seal / punutud turviseid / lahingukirveid, lahingurüüsid / süles lebas tal / kallisehteid kui palju / minema pidid need / voogude käsu all / kaasa kaugusse / ei kingitud vähem siin / maa ühisest varast / ei ahtramad oldud / kui olnud kord need / kes maailma alguses / merele saatsid / üle vee üksinda / äsjasündinu / pea kohale kõigele / kumama panid nad / kuldehtese märgi / mure meeltes / valu südames / ulguvetele saatsid ta / avamerele andamiks / ei ütelda ükski / tea täpselt ses kojas / ei mehed siin taeva all / kes vötta võis
Kes võtta võis vastu kord
voogude kandami
kaua veel seejärel
elas neis kindlustes
Beowulf Scylding
parim peamees
armsaim kuningas
ätt amnnugi mujal ju
maamulla vanemaks.
Lisagem lühidalt: anglite Beo on täpselt sama mis muinaspõhja Bygg:
oder, viljaoder, vili üldiselt. Inglise üks suurejoonelisemaid Beowulfi uurijaid Chambers on seostanud Krohnile ja Eisenile viidates BeoByggi kompleksi soomlaste Pekkoga ning me endi setukeste Pekokultusega, ning vaevalt seesuguses paralleelinägemises vasturääkivust tohiks olla.
Mis aga nüüd jumalaisse endisse puutus, aasidesse ja vaanidesse, siis kajastavad nad eddalauludes — viimased on vormistatud ju pärast 12. sajandit — paljuski oma suure eludraama viimaseid akte, väsimust, hääbumist ja kadumise almust. Meenutades kunagist igipikka talve, jääaegu, veel rohkem aga kartes lõunakaarest ootamatult ligineda võivat tapvat lämmet ja kuumust ja tuld, turgutavad aasid end veel korraks enneolematusse kindlusetundesse, ning siis, kindlad selles, et üht nendest populaarseimat. st. Baldrit, miski surmata ei suuda, kuna kõik maailmas leiduv oli andnud tõotuse Baldrit mitte kahjustada, heidavad nad tema pihta relvi ja kuve; nad muutuvad aga ülemeelikuks ja pimeda jumala Hödri kätest Loki õhutusel lastud puuvõõrikuväät, millelt tõotus oli jäänud võtmata, tabab Baldrit surmavalt. Baldri korjus põletatakse ühes ta laeva ja hobusega ning naise Nannaga, kes süidamevalust samas sureb, end sedavõrd mehega seotuna tundes, ning nad rändavad manalasse Heli juurde. Iseloomulik on aga see. et kui üks aasidest Hermoodr. Baldrile järele sõidab, et teda Heli käest maa peale tagasi. tingida, siis ei tundugi Baldr enam asjast kuigivörd vaimustuvat, nagu oleks tal Nannaga Heli juures niigi hea.
Mida enam taandusid tegevusväljalt vanad jumalad, seda määravamaks muutus muinaspõhja vaimuilmas, õigemini selle vaimuilma tagapõhjades Urdr ehk Vyrd, norn, saatusejumalanna. saatuslikkuse, elude ja surmade otsustav kaalukeel, mis eddastroofidest, kus ta küll ühes teistegi nornidega esineb, ja eriti Beowulfi tegevustikust läbi kumab. Saatus oli tugevam ja ainumaksvam jumalaistki.
Eddalaulud on olemasolevalt teostunud ja oma viimase kuju omandanud Islandil, meist kaugel läänes-loodes. Me ei tea, mida või mis neis vaimsetes, looduslikes ning ajaloolistes kujunemistes ning alustustes võis olla teostunud või alguse saanud kasvõi siingi neil Läänemere idapoolsetel ribadel, võime vaid aimata, et mida kaugemale minevikku, seda ühtsem pidi olema muinaspöhja iga
Oleme olnud ja jäänud paigat ja asukohats määratuks nagu eddavärsi teine poolvärss, pikkvärsi kolmas algriim mis õhtuti pärast töö lõppu loodesse etterutanud päikesele veel puuduvat strooflosa järele ümiseb. Mõningaid neistaegadest pärinevaid sõnatüvesid on keelde jäänud, olgu haud või särk või muld, põld, ader, nagu ka ehk lätlaste runat või balss või mute ning ehk kuulub siia ka vaga, mis meil kõlaks vagu, jne.
Mida aasidjumalad kartnud, tuleb neile kätte, ning ei jääaegu kehastavate hiidudetursside ega külmas raugemise läbi, vaid tule ja kaose ja palanguna. Kuid ühes uue maailmaga sünnivad esmalt paikkonnad, soodsad ja kõlblikud asukohad, ja mõned jumaladki on kaose üle elanud. Gylfaginningi lõpus on teade sellest, et vana maailma hukkumise elavad üle ka poisslaps Liifthraasir ja tütarlaps Liif, elujonn ja elu, tänu sellele, et puu või ka puistu Hoddmifmir — aarde meenutaja — neile varju võimaldas. Neist saab algus uuele inimsoole. Sellega oleks nagu mõista antud, et mis Nooremas Edda kirjas, sellest pidanuks jätkuma, et elus läbi lüüa küllalt harituks saada ja tervet inimsugugi edasi viia. Tahaks uskuda, et see nõnda ka oli.
Esitatud 11. novembril 1989 korp! Sakala 80. aastapäeva ettekandekoosolekul «Verbum habet Sakala».