Rein Sepp

Võti minevikku

Meelis Lainvoo

Veidi hilinenud vestlus tõlkija ja literaat Rein Sepaga peamiselt “Noorema Edda” ilmumise puhul. (Noorem Edda: Valik tekste. Kirjastus “Eesti Raamat”, Tallinn, 1990. 128 lk. Hind rbl. 2)

 Selleks, et tunda ennast kindlalt meie muutuvas ajas, on vaja teada, kes me olime varem, kuidas nägid maailma meie esivanemad, mida pidasid nemad väärtuslikuks ja õigeks. Ja seda mitte ainult saja või kahesaja aasta eest, vaid üks või paartuhat aastat tagasi.

Üle kolmekümne aasta on te­gelenud just selle lünga täitmisega eesti rahva kultuuris Rein Sepp: muinaspõhja eepos “Vanem Edda”, vanagermaani “Nibelungide laul”, kelti ainesel põhinev Eschenbachi “Parzival”, vanim anglosaksi eepos “BeowuIf” ja möödunud aasta lõpul ilmunud “Noorem Edda” – kõik need Euroopa kirjandusklassika tippude hulka kuuluvad teosed on nimetatu poolt eestindatud.

Kuidas juhtus, et just Sina said vahendajaks muinaspõh­ja ja tänapäeva vahel?

Formaalselt sai asi alguse Villem Alttoa “Keskaja kirjanduse antoloogiast”, mille vanager­maani osa jäi minu teha. Hiljem “Vanema Edda” materjalidega töötades ja neid elus ja looduses läbi mängides küpses mõte seda tervikuna välja tuua, mille kirjastus 60-ndate alguses ka ka­vasse võttis.

  Mõistagi kerkis töö käigus küsimusi: kes olnuks muinaspõhja jumalatest vanim, kas algas jumalate loetelu üksipäini Odinist, missugust osa etendas noil vanadel aegadel Njördr?

Kes oli Njördr?

Njördr oli vaanide soost jumal, Vanaheimrist pärit, siirdunud aaside juurde rahu pandiks, kõi­gi sõitude ja teekondade kaitsja; vete, tuulte ja tule taltsutaja; Njördri nime on seostatud põi­mimist, kinnitamist või sõlmimist tähendavate verbidega. (Tinglikult võiks mõelda või kuulda Njördri nimes ka “nööni” tüve.)

2—3 tuhat aastat tagasi võis lä­vimine naaberrahvastega olla tunduvalt intensiivsem kui me julgeme endale ette kujutada: sellest ka võimalik Njördni suur osa meie eellaste maailmas, sest tema oli see, kelle poole pöördu­ti meresõidul ja kalapüügil: “Ta on nii jõukas ja varakas, et võib maa või vallasvara näol teha rikkaks igaühe, kes temas kindel on ja teda appi kutsub.” (lk. 30)

Kuna käesolevate edda-teks­tide puhul on meil tegu lääne­poolsete, eeskätt Islandi töötlus­te ja redaktsioonidega ning et need on ajalises mõõdus hilise­mad, siis on üsna kindlalt kuju­teldav, et nendegi laulude mõned alged võisid ulatuda siiasamasse paikadesse, n.—ö. Balti ribale, arvestades veel asjaoluga, et kuna­gi palju varem oli mandrijää ha­kanud taganema Läänemere ida­kaldal enne kaugemat läänt või põhja.

Jõudsimegi oma jutuga sin­namaale, et tuleks küsida, aga mis oli veelgi varem?

“Küsis Gangleri: Mis asi oli algus? või missugune ta oli? või mis oli enne? Kostis Kõrge:
Nagu on öeldud Völuspaas:
Ürgaeg voolas, oli eimiski,
polnud liiva ega merd, ei lai­neid mahedaid,
ei üldsegi maad, ei taevast üleval,
oli koletu kuristik, ega rohtu ei kuskil.

Siis rääkis Samakõrge: [-]

Siis rääkis Kolmas: Kuid en­nekõike oli lõuna pool olemas maailm — Muuspell; see on kuum ja hele, põleb ja leegitseb, nii et ligipääsmatu neile, kes võõrad ja kel pole seal kodukoh­ta. Ja S u r i r on selle nimi, kes eluneb seal ses maailma lõpus ja kaitseb maad; tal on leekiv mõõk, ja elava maailma lõpul ta tuleb ja teeb kõik maatasa ja võidab ära kõik jumalad ja põletab tulle kogu maailma. Nõnda on öeldud Völuspaas:

Surir tuleb lõunast surmava lämbega,
mõõga peal paistmas võiduju­malate päike,
hiidnaised kaovad, kaljumäed vaovad,
Hel ootab mehi, taevas mõra­neb.” (lk. 89)

Olgu vahemõtteks öeldud— kas praegusajagi inimese mõtes­tikus võiks tekkida kujutelma ajavahemikust 10-36 sek. pärast universumi imetlusväärset al­gust?

Mis aga siinjuures oluline: mehed, kes töötasid edda—lugu­de kallal, toimisid nii, et ei läinud ebamäärast kauget haarama, vaid lähtusid eeldusest, võtsid oma mõtete arendamise aluseks viimase jääaja, selle olles kind­laks pidepunktiks, millest ju tea­ti, et jääaeg oli muinaspõhjas kord olemas ja et pärast seda on olemas olnud ka inimsugu.

Ja nõnda siis oli tarvis anda se­letus elu tekkele: kõigepealt su­lab jääst välja ürghiid Üümir. Et Üümir aga kuulus tolleaegsete inimeste n.-ö. arheoloogilisse maailma, millest peaaegu mida­gi ei teatud, siis võiksime Üümi­rist pärinevat hiiurahvast nime­tada praegu tinglikult eelhiidu­deks. Ja et neist peaaegu mida­gi ei teatud, pidid nad vaateväl­jalt ja kujutlusestki kaduma. Pääseda lastakse vaid Bergelmi­ril (“hääli, heli või laulu hoid­val”). Ja viimasest pärinesid siis pärishiiud, kes moodustasid ühes inimeste ja jumalatega kogu tajutava maailma ja kes siis juba reaalsetena edasi elasid ja olemas olid. Algas nn. teadlik või teadvustatud aeg. Rajatigi Aasgardr – jumalate elupaik ja Midgardr – inimeste elupaik, ja kui nüüd jumalad (kes tegelikult olid oma olevikus elavad inimesed) aru said sellestki, et nemad vajavad inimesi samavõrd kui inimesed neid, siis pöördus tähelepanu esimestele “pärisinimestele” — Askrile ja Emblale (“saarepuu” ja “jalakas”). Siin juures tuleb täheldada, et küsi­muses polnud ehk niivõrd esi­mese mehe ja naise loomine, vaid mingi kvaliteedi elustami­ne, mille kadumine inimesi (polnud jumaladki ju muud kui ini­mesed) ähvardas – s.o. pääsemine tuimusest, elutusest. Asknisse ja Emblasse elu puhumise­ga osutati sellele, et inimsoo elu ja tervise alust – erksust, paind­likkust, tundemeelt tuleb pidevalt uuendada. Samast mõttest on paljuski kantud ka jumalate maailma puudutavad teisedki laulud ja laulustroofid: inimeste vaimsed väärtused, nagu mälu, “loomulik puna” s.t. ilme, erk­sus, mõtlemisvõime, üldse töö ja osavus kaduma ei läheks.

Nüüd on mul ikka mõtteks olnud, et kui aastatuhande alguse mineviku-uurijad sellise targa võttega hakkama said, et alustasid näit. hiidudelugu viimasest jääajast, sest selles ei pruukinud nad kahelda, nii on meilgi otstar­bekas alustada edda-lauludega, sest nad on ju tegelikult olemas reaalsete tekstidena – olgu pea­legi, et meieni jõudnud tekstid ei ulata kaugemale tagasi, kui XIII saj. – seega näiliselt lähedasse minevikku. Ja et nad kogu me geopsüühilise mineviku ja evo­lutsiooni kajastusena tänapävani veel toimivad, siis on nad ka loomulikumana ja algupärase­mana tajutavad, kui seda ehk teistes geoloogilistes tingimustes sündinud kultuuripiirkondade vanem kirjandus.

Kuhu paigutada edda—lood Euroopa kirjanduse konteks­tist lähtudes, ja seda just eest­laste jaoks?

Võtame näiteks antiikkirjan­duseja kunsti — olgu Kreeka või Egiptus — tegu on paljuski ajast—aega mugandatud etteku­jutelmadega, mis kandnud kui­dagimoodi hilisemate aegade arusaamade pitserit, see tähen­dab, et renessanssiaja inimene, klassitsismiaja inimene ja täna­päevainimene on vaadelnud je tõlgitsenud antiiki mõneti vasta­valt oma ajale ja arusaamadele, aga edda—stroofid on ehedad, vä­liste mõjutusteta.

Mida sooviksid noorematele?

Mida ikka: et kultuuriseose selle sõna sisimas mõttes ei hõreneks ega katkeks, et viimane nööride nöörike ei rebeneks, et linn ja maa muutuksid mõistvu­selt ühtsemaks, et säiliksid maakohad ja linnapaigad samas ehe­duses, nagu nad kunagi välja su­lasid jääst.

Päevaleht