Rein Sepp

Eessõna

Rein Sepa nimi pole laiema üldsuse hulgas  nii tuntud, kui tema eakaaslaste Jaan Krossi, Artur Alliksaare, Ain Kaalepi ja paljude teiste eesti kultuuri- ja kirjandusloos ilma teinud meeste-naiste oma.  Ometi on ta oma tagasihoidlikul moel jätnud kirjanduslukku vähemalt samaväärse jälje(kui kultuurivallas tehtut üldsegi võrrelda passib). Vaevalt et leidunuks keegi teine, kes niisuguse asjatundlikkusega saanuks hakkama selle tohutu tööga, millega Rein Sepp oma aktiivse tõlkijategevuse kolmekümne aastaga. Ei ole teada, kaua tulnuks oodata Edda-laulude, “Nibelungide laulu”, “Beowulfi”, “Parzivali”, anglosaksi kroonikate ja poeemide eestindusi, kui Rein Sepp seda, paljuski loobudes tavapärastest elumõnudest, ära poleks teinud.

Rein Sepp sündis 23. aprillil 1921 Tartus advokaadi peres esimese lapsena. Lapsepõlves elas lelle talus Ipikis. 1929 – 40 õppis H. Treffneri gümnaasiumis, 1940 – 42 Tartu ülikoolis germanistikat ja bibliograafiat. 1942 – 43 töötas “Eesti Sõna” toimetuses Tallinnas ja  sama lehe Tartu kirjasaatjana. 1943 mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, oli algul staabikirjutaja Elvas, hiljem sõjakirjasaatja rindel. Aitas sõja jalust evakueerida Eesti Rahva Muuseumi vara. 1944 – 46 varjas end kuni amnestiani Läänemaa metsades, seejärel töötas kuni 1949. aastani Harjumaal Saida sovhoosis raamatupidaja ja brigadirina. Vangistati 1949, järgnevad seitse aastat möödusid poliitvangina Tallinnas, Leningradis ja Vorkutas. 1957. aastast kutseline kirjanik Eestis ja aastast 1971 Ipikis Lätimaal. Rein Sepp suri 25. jaanuaril 1995  Ipikis ja vastavalt oma soovile on ta viimane puhkepaik  koduaias.

20. aprillil 1996 peeti Tartus Rein Sepa 75. juubeli tähistamiseks mälestuskonverents, millel esitatud ettekannetega  on teil võimalik käesoleva kogumiku abil tutvuda. Loodame, et see tagasihoidlik trükis aitab paremini mõista Rein Sepa isikut ja tema poolt eesti kultuuri jaoks tehtut.

Rein Sepa vaimsest testamendist

Alar Maas

Igasuguse mõtte väärtuse mõõdupuuks on aeg – see, kuivõrd ulatub ta tähendus üle mingi kindla aja piiride. Suurvaimuks võime kedagi pidada sedavõrd, kui ta on olnud või on teenäitajaks või teerajajaks, seega niivõrd, kui ta on olnud või on oma ajast ees või üle. Aga tavaliste inimeste mõistus suudab üldiselt haarata vaid seda, mis on mõeldud nende ruumi ja  aja vaimus. Mõtted, mis ei olene ainuüksi nende kaasaegsetest arusaamadest või stereotüüpidest ja millest nad järelikult aru ei saa, tunduvad neile lihtsalt veidrate või imelikena. Seega on suurvaimudel paratamatult olnud ja on ka edaspidi raskusi oma arusaamade ja seisukohtade mõistetavaks tegemisega kaasaegsetele. Ja on paratamatu, et see arusaamine on seda vaevalisem, mida vähem on mingi suurvaim olenenud oma aja vaimust; seda vaevalisem, mida enam tal oma ajale öelda oleks olnud. Võiks öelda, et mida suurem on inimene, seda enam on tal öelda ja et mida enam on tal öelda, seda vähem saadakse temast aru. Üle aegade kestva mõtte tõelist väärtust ja seda kandnud suurvaimude tegelikku tähendust hakatakse hoomama alles pärast nende meie hulgast lahkumist — sedamööda, kuidas nende mõttest aja jooksul aru ja osa saadakse ning selle igavikku kuuluvus ilmsiks tuleb. Oma elupäevil aga on just sellesama oma ajast üleoleku tõttu suurvaimude paratamatuks osaks jääda suuremal või vähemal määral mõistetamatuks.

Niisuguste suurvaimude hulka võime arvata ka Rein Sepa.

Temast isiksuse kujundamise seisukohalt oli saatus  talle helde. Juba kodust – küllap kõige suuremal määral oma ajaloolasest onult Hendrik Sepalt – omandas ta mõttetaseme, milleni tavaliselt jõutakse – kui üldse jõutakse – ülikooli lõpetamise järel. Seega ei pidanud ta meheeas sedavõrd keskenduma teiste arusaamade omandamisele, nagu see on harilikult tarvilik, vaid võis oma jõu suuremal määral rakendada omaenda arusaamade loomisele. Järgnevalt olid, ehk just oma raskuse läbi, elutööks ettevalmistamise seisukohalt väga olulisteks ka sõja- ja sõjajärgsed aastad. Pakkudes erakordselt rikkalikult aega ja võimalusi erinevatesse oludesse ja inimestesse süüvimiseks, nende omavaheliseks võrdlemiseks ja seega ka hindamiseks, õpetasid need teda elu tundma. Selles mõttes ei möödunud sugugi mõttetult  metsavennana Lääne-Eestis ega  ka vangina Vorkutas veedetud aastad. Samas kui Lääne-Eestis avanes võimalus põhjalikult süüvida Eestimaa elukorraldusse, siinsete paikade ja inimeste loomusesse, andis Vorkutas  kogetu piisavalt kauge toetuspunkti selle hindamiseks. Avanes ju seal haruldane võimalus sinna toonaste võimude poolt kokku kogutud Euroopa ja suure osa Aasia rahvaste paremikku esindavate inimeste jälgimiseks olukorras, kus need tavalisest märksa vähem oma tõelist olemust varjata suutsid. Ja küllap oli tema edasise elutöö seisukohalt tegelikult oluline ka see, et sealviibimise aeg osutus küllalt pikaks, võimaldamaks õppida eristama üksiknähtusi üldistest tundraoludes, mis kahtlemata  on sarnased jääajajärgsetega, milles sündis muinaspõhja kultuur. Rein Sepp tunnistas, et “Edda” tõlkimisel on ta nii mõnedki stroofid nii sõnastanud just selle kogemuse mõjul. Kauget toetuspunkti võrdluseks kujutas juba iseendast ka tema peamine uurimisaines – muinaspõhja ja muinasgermaani laulud ja pärimused. On ju nende puhul kas täielikult või suures osas tegemist Euroopa ristiusueelse kultuuri või kultuuride ilminguga ning asjaolu, et ta oli pikka aega tegelenud kultuuri või kultuuridega, mis baseerusid tänapäevasest ristiusu mõjul tekkinud euroopa kultuurist põhimõtteliselt erineval alusel, lubas tal kujundada seisukohti uusaegse euroopa kultuuri kui niisuguse kohta – hinnata tänapäevase euroopa kultuuri kujunemislugu ja selle mõttelist alust ja elukorralduslikku süsteemi ennast. Ja lõpuks tuleb tähendada, et tema kontseptuaalse palge kujunemise seisukohalt on oluline, et ta hoidis  end pidevalt kursis oma põhitegevusest näiliselt hoopis kaugel seisvate teaduste – muu hulgas nt astronoomia ja füüsika – piirimaadel toimuvaga – seda nii erialase kirjanduse kui ka näiteks BBC teadussaadete vahendusel.

Konstantin Ramul on rõhutanud, et põhimõtteliselt uute ideede tekkimine on võimalik alles pärast nende baasainese viie- või kuuekordset läbitöötamist. Ta leidis, et vaid niisugune mitmekordne süvenemine annab võimaluse tunnetada ja seeläbi ületada probleeme ümbritsevaid mõtteraamistikke või mõtteskeeme ning et ainuüksi see saab olla tõelise originaalsuse eelduseks. Küllap just niisugune paljukordne ainesse süüvimine ning selle elementide ja nende kohta käivate seisukohtade omavaheline võrdlemine võimaldaski Rein Sepal jõuda oma originaalsete seisukohtadeni. Samas ei kujutanud ta seisukohad endast midagi kindlat või jäika.  Ta ei kujundanud  endale lõplikke tõdesid ning nõnda arenesid tema seisukohad elu lõpuni. Just  arenevatena pidas ta neid väärtuslikeks ja edastamistväärivaiks.

Edastamine aga oli probleemiks omaette. Enamasti algas häda sellest, et inimestel ei jätku arusaamist sellestki, et nad ei saa aru ja kui jätkus, siis sellega, et ei suudetud mõista, miks ei saa aru. Inimesed on juba ükskord ülearu armunud oma kuskilt kuuldud ja omaksvõetud seisukohtadesse ega vaevu juurdlema neid loonud ja alalhoidnud mõtteraamide eneste paikapidavuse üle. Samuti mitte sõnade tähenduse üle. Küllap oli õigus Uku Masingul, kui ta leidis, et euroopa mõtlemise üks kõige saatuslikumaid vigu algab arusaamast, et kui on olemas mingi nimetus, siis omab ta kuidagi iseenesest ka sisu. Igal juhul, kuuldes kasutatavat mingit mõistet, ei vaevu inimesed küsima, kuidas selle mõiste kasutaja selle enda jaoks on sisustanud, vaid sisustavad oma suva (enamasti kultuuri stereotüüpide) järgi ja kujundavad oma hoiaku kogu mõtte kohta sellest sisustusest johtuvalt. Tulnuks ju näiteks siis, kui Rein Sepp rääkis “nullpunktidest”, alustada küsimusest, millist tähendust omistas ta sellele “nullpunktile” või mida mõistis ta sõna “null” all. Omaette probleemiks kujunes ka tavatute tõdemuste edastamise ohtlikkus. Võivad ju seisukohad juhul, kui nad käivad niiöelda üle mõistuse, osutuda poolikult või ka sootuks vääriti mõistetuiks ja nõnda idee kui niisuguse hoopiski kompromiteerida; nende õige edastamise eelduseks oleks aga jällegi sedavõrd paljude kinnistunud arusaamade murdmine ja eelteadmiste andmine, et ühtekokku nõuaks nende selgitamine või kaitsmine nii palju energiat, et seda kusagilt võtta ei oleks või see igatahes end ära ei tasuks. Pühendataks ju end nii juba mõeldud mõtete kaitsmisele, selle arvel jäänuks aga uued mõtted mõtlemata, palju tööd tegemata. Nendel kaalutlustel oli Rein Sepp ehk ülearugi tagasihoidlik oma mõtete avaldamisel kirjasõnas. Küll püüdis ta neid jõudumööda esitada ja kaitsta eraviisilistel vestlustel, ent ka siis oli ta ettevaatlik ega pruukinud kõigest rääkida. Lisaks eeltoodud põhjustele võis ta end tagasi hoida ka kartusest kedagi solvata – kui talle paistis, et kellelegi on ta juba väljakujunenud arvamused saanud liiga armsaks ja ta võiks neid kõigutades purustada tolle õhkõrna pinna, millele tugineb mingi inimese vasttärganud huvi asja vastu. Igal juhul, kui ta uskus, et jutust poleks kasu, jättis ta oma arvamuse enda teada. Selle asemel rääkis ta millestki kergemini mõistetavast. Kõige olulisemaks pidas tegelemist õige asjaga, vähemtähtsaks viisi, kuidas sellega tegelemist enda jaoks põhjendas või kuidas ta selleni jõudnud oli.Usutavasti teavad kõik, kes Rein Seppa vähegi lähemalt tundsid,  et teistest sagedamini käsitles ta oma arutlustes  teatud hulka suuremal või vähemal määral originaalseid, üldisemat laadi arusaamu, milleni ta oli oma elu vältel jõudnud ning mida ta eriti oluliseks pidas. Ka meie viimsel kohtumisel, vaid mõni päev enne tema surma, oli juttu neil teemadel. Kõiki neid oli ta puudutanud ja püüdnud arusaadavaks teha ka meie varasematel kohtumistel, kuid nüüd jäi mulje, et ta seisukohad olid omandanud teatava lõplikkuse – ta mõte käsitles neid erilise selguse, kindluse ja täpsusega. Võib-olla tajus ta surma lähenemist, igatahes polnud ta kunagi varem püüdnud esitada oma seisukohti nii järjekindlalt. Seekord käsitles ta neid lausa programmiliselt, pöördudes nende poole ühest või teisest küljest lähtuvalt ikka ja jälle tagasi – seda hoolimata sellest, et see näis talt nõudvat suurt pingutust, kuna jõudu oli väheks jäänud. Ta ütles, et “räägin, kuna oled õppejõud ja saad selle edasi anda”.

Mõistan, et seda nüüd teha võtnult olen võtnud endale suure vastutuse – vastutuse olla täpne. Olgugi, et järgnev on paratamatult suures osas minu sõnastuses, loodan siiski, et suudan vähemalt üldjoontes edastada ta mõtte küllalt täpselt. Samas pean aga märkima, et üldiselt saab ometi tegemist olla vaid tema lõppjärelduste taasesitamisega – see tähendab, et ma ei suuda taastada vajalikul määral nende järeldusteni jõudmise käiku ega seega asendada teda nende seisukohtade kaitsmisel. Küllap on Rein Sepa sõprade hulgas neid, kes selles suhtes aidata võiksid.

Kui Rein Seppa oleks palutud reastada tema jaoks olulisi teemaderinge nende tähtsuse järjekorras, oleks ta kindlalt seadnud esikohale oma arusaama “Edda” tähendusest. Seda käsitlema asudes tuleb kõigepealt märkida, et tema mõttes oli keskseks inimese identiteedi probleem ning peamiseks mureks mure inimese pärast; mure selle pärast, et inimene on kaotamas oma sisemist identiteeti, mille olemasolu tast inimese üldse teeb ja võimaldab tal inimesena püsida ja areneda. Rein Sepp konstanteeris (tundis) selle identiteedi kadumist nii Eestis ja Lätis kui ka ülemaailmses ulatuses – kõikjal kus on tegemist moodsa euroopa kultuuriga. Ning sellest tulenev inimese mõtlemise ja olemise mandumine väljendus tema arvates eelkõige (mõtte)lohakuses, pealiskaudsuses, hoolimatuses ja vastutustunde puudumises. Oma mõttes püüdis ta leida võimalusi niisugusele mandumisele vastu seismiseks, otsis seda, mis võimaldaks inimestel leida ja hoida oma identiteeti, oleks neile nende mõtteid ja olemist korrastavaks aluseks; lubaks neil jääda inimesteks ja kasvada inimestena. Niisuguse korrastava alusena võis tema arvates väga suurt tähtsust omada eelkõige mingi kultuuri kui olemislaadi kõiki valdkondi hõlmav tekst, mis mõtestaks inimeste jaoks maailma ja inimese kohta ja sihti selles, viidates ühtaegu, kuidas olla selles maailmas selle mõtestuse ja sellest tuleneva olemuse kohaselt. Toona, paar aastat tagasi, armastati meie sisepoliitilistest küsimustest rääkides kasutada terminit “põhirahvas”. Rein Sepp haaras sellest terminist kinni ning märkis, et “kui eestlased tahavad olla põhirahvaks, siis peab neil olema ka põhitekst” – niisiis mingi tekst, mis korrastaks nende mõtlemise ja olemise, annaks sellele mõtte ja järelikult ka arenguvõimaluse.

Ainsaks võimalikuks taoliseks tekstiks, mis võiks meid tegelikult toetada, pidas Rein Sepp “Vanemat Eddat”. Erinevalt näiteks “Gilgamesist” (mis, nagu ta ütles, “kujutab endast kirjandust ega anna midagi”), pidas ta “Eddat” eelkõige “psüühiliseks, elusaks ja dünaamiliseks” tekstiks, mis äärmiselt kõrge kultuuri ilminguna, “aastatuhandete mõtestusliku kogemusena” ärgitab otse kavakindlalt inimesi mõtlema, suurendama oma maailmatunnetuslikku süüvivus- ja haaravusvõimet ja jõudma seega tunnetuslikult kõrgemale tasemele. Ta märkis, et peaaegu iga stroof “Eddas” tõstatab mingi probleemi või küsimuse. “Eddas” peituvat probleemitõstatamise taset pidas ta nii kõrgeks ja seega ka sedavõrd üldist tähendust omavaks, et see ka tänapäeval täiel määral korda läheb ja et sellele ka kaasaegsed inimesed toetuda võiksid. Toona, meie viimsel kohtumisel, tegi ta juttu sellest, et enne surma tahaks ta kindlasti kirjutada veel ühe raamatu – raamatu, mis käsitleks “Edda” ning tänapäeva moodsa füüsika maailmakäsitluse kokkupuutepindu. Ta leidis, et olgugi selle lähenemine maailmale ja asjade-probleemide nimetused teistsugused, ei tähenda see, et noid asju või probleeme (olgu või kosmoloogilisi) käsitletaks “Eddas” põhimõtteliselt madalamal tasemel, kui seda teeb tänapäeva teadus või filosoofia. Suutmaks mõista “Eddas” kasutatud mõistete haaravust ja kandvust, peaksime vaid suutma end mõtelda tema teistsugusesse maailmatajumuslikku keelevõrgustikku. Küll aga võiks võrreldes tänapäeva teadusega, mis on oma keeles ja praktikas argielust kaugenenud ja mille tähendus inimeste tegeliku elu seisukohalt seega vähenemas, olla “Edda” kõrge kunstilise väärtusega teksti mõju inimestele märksa tugevam. Nagu on öeldud “Gösta Berlingi saagas” – “kas võib see, kelle hinge on toitnud saagad, veel kunagi nende lummusest vabaneda”.

Kontseptsiooni muinaspõhja kultuurist kui vanagermaani (s.o. indoeuroopa algupära) kultuurist nagu ka Wagneri poolt sellele antud emotsionaalset värvingut pidas ta tekkinuks Saksa keisririiki kujundanud saksa rahvusliku ärkamise aja vaimu võimuses ja suuresti seega toonase sotsiaalse tellimusena otsida ja leida sakslastele rahvusliku uhkuse allikat ning arvas selle olevat “väga eksitava” neile, kes püüavad mõista muinaspõhja vaimu ja saada sellest osa. Ta nägi toona loodud teoreetilises ja muusikalises kujutluses peegelduvat eelkõige 19. sajandi Saksamaad või seda, mida Saksamaa tahtis endast kujutada ja leidis selle seega väljendavat mitte niivõrd muinaspõhja, kui just preisi vaimu. Ta ei eitanud küll viimase omalaadset võlu ning möönis näiteks Wagneri positiivset osa asja vastu huvi äratamisel. Saksa rahvusliku ärkamise aja sünnitisena tekkinud kontseptsiooni pidas ta aga eelkõige heaks näiteks selle kohta, millist jõudu ja hämmastavat püsivust omavad mõtteskeemid ja stereotüübid, kui nad kord on juba loodud,  ja kuidas neile taandatakse kõik hiljem lisandunud faktid. Samas ei alahinnanud ta toona tehtud tööd faktide kogumisel ja mõnevõrra ka korrastamisel. Sobimatuks pidas ta selle loodud üldist mõtteskeemi, mis, nagu ta ütles, “sundis teda aganate seast otsima teri”.

Rein Sepa kontseptsioon muinaspõhja kultuuri ja selle ilmingu “Edda” kujunemisloo kohta on järgmine. Ta oli seisukohal, et jääajajärgsete aastatuhandete vältel sündis ja arenes siinmail elamis-olemisviis, mida ta nimetas muinaspõhja kultuuriks. Seda identifitseeris ta kultuuriga, mida tuntakse üldiselt Kunda kultuuri nime all ning mis hõlmas noil aegadel kahtlemata kogu Baltikumi tänapäevases mõttes, oma edasises arengus ja muundumises aga haaras ja mõjustas tugevalt ilmselt ka ulatuslikke alasid väljaspool seda. Mulle täpsemalt teadmata kaalutlustel arvas Rein Sepp, et selle kultuuri sünniloos on olnud oluline osa Võrtsjärve ümbruskonnal. Võrtsjärve nimes arvas ta peituvat genitiivi muinaspõhja nimest Vyrd (Urdr), mis tähistas saatusevõrgustikku.( Arvamust, et Võrtsjärve nimi tuleneb  “kõrkjatest” ei pidanud ta tõenäoliseks.) Ta arvas, et järgnenud aegadel, mil Läänemere ruumi rändasid/asusid elama uued rahvad, sulas muinaspõhja rahvas nende hulka, kusjuures tema mõtte mõjul eristusid soomeugrilastest eestlased ja liivlased (võimalik, et teatud määral üldse läänemeresoomlased), indoeurooplastest aga baltlased ja germaanlased. Muu hulgas tähendaks see ka, et väga paljud meie keeles leiduvad sõnad, mida peetakse germaani laenudeks, ei ole laenatud mitte germaanlastelt, vaid et tõeliselt pärinevad nad muinaspõhja keelest, kust nii nagu eestlased, on need laenanud ka germaanlased (või õieti indoeurooplased, kellest selle protsessi/mõjutuse tulemusena said germaanlased). Rein Sepp oli kindlalt veendunud, et “Edda” puhul ei ole meil tegemist mitte germaani (s.t. indoeuroopa algupära) vaid hiljem germaniseerunud (indoeuroopa mõjusid vastu võtnud) muinaspõhja kultuuri ilminguga. Ta möönis, et kahtlemata on “Eddas” tuntav ka indoeuroopa (germaani) kultuuri/mõtlemisviisi mõju, kuid et sellest tulenev moodustab vaid “Edda” hilisema ja vähemolulisema kihistuse. Nii näiteks pidas ta 18-st pingereas olulisemast muinaspõhja mütoloogias esinevast jumalast või jumalusest 16 tähtsamat olevaks muinaspõhja algupära. Ja et nagu seda näitab “Edda” teksti endagi saatus, säilis muinaspõhja kultuuri kandnud mõte kõige kauem teadvustatuna Euroopa uuest ristiusul põhinevast kultuurisuunitlusest suhteliselt hiljem ja kergemini mõjutatud Islandis.Rein Sepp oli veendunud, et muinaspõhja kultuur nõnda tegelikult ei hääbunud, vaid säilis hoolimata sellest, et teda väljendanud keel oli paljuski kadunud ja jäi mõnevõrra varjatult suuresti püsima ühes teda kandnud maailmamõistmisviisi ja sõnavaraga tema asualale rännanud rahvaste kultuuri korrastusliku alusena. Nagu ta ütles, on “muinaspõhja vaim on üks vana vaim, mis on elanud edasi järgnenud aegadel ja korrastanud ka järgnenud aegade ühiskonda ja ühiskondlikku mõtet”. Ta arvas, et iseäranis Lääne-Eestis on püsinud selline korrastuslik põhi valdavalt talude aja lõpuni, paljuski aga ka tänapäevani. Seega oleks muinaspõhja rahvas kui esimene jääaja järel siin elanud rahvas loonud nagu mingi pretsedendi, mis väljendub siinse inimühiskonna üldises korrastatuses, siinsete inimeste olemuses ja olemislaadis, nende mõttes ja suhtumises ümbritsevasse. Muinaspõhja süsteem ilmneb “arvudes ja nimedes, loogikas ja kombinatsioonides, asjade ja maastikuelementide omavahelises seotuses (nt. teed ja talud)”; ilmneb inimeste käitumises ja nende omavahelise suhtlemise korras, hoonete ja teede paigutamises loodusesse, nimede panekus ja selle loogilises seostatuses ümbruse ja teiste nimedega. Nimede panekul väitis ta olevat palju kokkusattumisi (vrdl nt Grippsi skeemiga) – selleni välja, et isegi selgelt eesti või läti päritolu toponüümid omavad kõlalist või tähenduslikku seost muinaspõhja vastavas kontekstis kasutatud nimekujudega. Veel enam – ta juhtis tähelepanu ka asjaolule, et paljud eesti ja läti kohanimed, mis kummagi rahva keeles midagi ei tähenda, omavad tähendust vanaislandi keeles (nt. Võrtsjärv, Ipiki, Igali, Vingali). Ühtekokku leidis ta, et muinaspõhja kultuuri loodud elamise-olemise viis on eestlastes ja ka lätlastes säilinud korrastava jõuna niisugusel määral, et sageli võib näha, kuis siin või seal on näiteks hooned paigutatud omavahel ja maastikku praktiliselt identselt mingis “Edda” tekstikohas kirjeldatuga või et me võime tänini kohata enda ümber “Eddas” kirjeldatud psühhofüüsilisi inimtüüpe praktiliselt täiesti samasugustena või et vastavaid tüüpe esindavad inimesed käituvad isekeskis sama loogika kohaselt, mida näeme “Eddas” – nii et võib näha sündimas sisuliselt identseid situatsioone.

Nagu eelpoolöeldust nähtub, ei kontsentreerinud Rein Sepp oma kultuuriuuringuis tähelepanu üksnes keelelistele seostele. Ta ei otsinud kultuuris seoseid pelgalt lingvistilisel pinnal – tema vaim haaras ühtaegu ka sügavamaid, tavaliselt teaduse poolt kasutatud meetodeile märksa varjatumaks jäävaid pindu. Eelkõige huvitasid teda inimeste psühhofüüsilised tüübid, nende käitumise korrapära ning seos nii üksteise kui ka ümbrusega. Võiks öelda, et tema meetod oli interdistsiplinaarne ja seega käsitles ta kultuuriprobleeme ebaharilikult kõrgel tasemel. Avamaks pinda, millelt Rein Sepp inimeste käitumist jälgis, võib tuua järgmise näite. Ühes jutuajamises oli jällegi kõneaineks eestlaste ja lätlaste vahekorra probleem. Rein Sepp selgitas vajadust kahe rahva koostöö järele ning, silumaks sellele pinda, juhtis tähelepanu lätlaste niisugustele loomuomadustele, mis on eestlastega sarnased. Ta tõi ühe näite teise järel ja nii juba tükk aega. See tundus pisut ühekülgne. Ütlesin siis, et võiks ju rääkida ka sellest, mis erinev, sest on ju erinevustest üle olemiseks või üle saamiseks vaja need teadvustada. Seepeale möönis ta, et noh, näiteks, kui kohtame teel eestlast, siis enne, kui see meiega pilgu seob, ühendab ta selle maaga; lätlane aga, vastupidi, lööb pilgu enne selle meiega sidumist kõigepealt taevasse.

Seega arvas Rein Sepp, et “Vanem Edda” on nii oma sünni- kui ka arenguloo seisukohalt seotud eelkõige Põhja-Baltikumiga ning olemuslikult omane seega just eestlastele ja lätlastele.Ta pidas “Eddas” peituvat mõtet meie elu aluseks ja tema teksti tundaõppimist ja mõistmist meie jaoks väga oluliseks just enda ja oma rahva tundmaõppimise seisukohalt. See oli ka põhjuseks, miks Rein Sepp leidis, et just “Edda” vahendusel võiks meile avaneda meie elu aluseks olev korrastatus koos oma olemusliku loogikaga, mille tundmaõppimise läbi võiksime jõuda oma sisemise korrastatuse loogika mõistmiseni, teadvustada nõnda oma varjatuid võimeid ja neid tundes neid ka realiseerida. Tegemist oleks niisiis “enesemääratlemise ja endas ürgse allika avastamise” võimalusega. Ta leidis, et meile, eestlastele võiks see tekst saada kaugelt olulisemaks, kui koguni islandlastele, kelle jaoks ta praegu ka ei tähenda rohkem, kui tähendab rahvusliku uhkuse allikas. Rein Sepa arvates on “Edda” meile märksa omasem ja selles mõttes ka tunduvalt enam kordaminev, kui seda on näiteks “Kalevipoeg” või ka “Kalevala”. Võrreldes “Eddat” piibliga, mis ju on pretendeerinud ja pretendeerib jätkuvalt niiöelda “põhiteksti” kohale ka meie juures, ei leidnud ta sellele toetumisel meie jaoks mõtet, mööndes, et piibli näol ei ole tegemist dünaamilise vaid pigem staatilise tekstiga, milles sisalduv mõte ei ole kaugeltki nii üldhõlmav – on lokaalsema tähendusega kui “Eddas” leiduv; mis ei ole sellisena kavakindlalt probleemetõstatav nagu “Edda” ning mille tähendus jääb seega palju suuremal määral selle aja ja ruumi konteksti, milles ta on loodud – mis järelikult on käesoleva aja seisukohalt surnud ja liiatigi meile olemuslikult võõras, ega suuda sellepärast haakuda meis tegelikult paratamatult olemas oleva korrastatusega – meie psühhofüüsiliste tüüpidega ning on seega meie vaimu pigem surmav (- võrreldagu seda seisukohta Masingu omaga Ida ja Lääne mõju kohta eestlastele.) “Edda” aga, arvas ta, muutuks, kui me teda tundma õpiksime, meie jaoks kiiresti elusaks – me õpiks tema vahendusel mõistma ennast ja oma elu.

Kuidas saaksime me tema kontseptsiooni kritiseerida? On kindel, et tänini pole veel ühelgi eestlasel olnud põhjust niisuguse põhjalikkusega süveneda muinaspõhja kultuuri olemuse küsimustesse. Pole olnud kedagi, kes oleks niisugusel tasemel tundnud vanagermaani keeli (sh vanaislandi keelt) ning  kes oleks samas otseselt tegelenud neis keeltes väljendunud kultuuridega ning kelle huvialaks oleks samas olnud ka eesti kultuur. Ja sellepärast võime vaid konstanteerida, et senini pole olnudki kellelgi teisel võimalik mõelda niisuguse kostruktsiooni võimalikkusest. Mis aga puutub toponüümidesse, siis kuidas nendega ka ei oleks, igal juhul on kindlaks tõsiasjaks, et nad võivad olla väga pikaajalised ning üle elada mingil maa-alal mitmeid rahvaid.

Arusaamast “Edda” tähenduse kohta tuleneb loogiliselt Rein Sepa teine kandev mõte – arusaam eestlaste ja lätlaste fundamentaalsest seostatusest ja võimalusest sellele vundamendile ehitada. Piltlikult väljendudes kujutaksid eestlased ja lätlased endast  nagu ühe ehitise kaht poolt, mis on teineteisest eraldatud, kuid püsivad (ometi) ühel alusel ning millistest saaks kujundada terviku, kui nad omavahel ühendada. Eelduseks ehitise lõpetamisele pidas ta kahe rahva ühtse kultuurilise aluse –muinaspõhja kultuuri nägema õppimist, milleks annaks võimaluse sedavõrd põhjalik “Edda” tundmaõppimine, et suudetaks hakata mõistma selle olemuslikku omasust.

Niisiis kujutasid eestlased ja lätlased endast tema arvates eri kultuuride kogusummat, millest vastavalt soomeugrilik või baltilik ning euroopalik (ristiusul põhinevast euroopa kultuurist tulenev) substraat kokku moodustavad ühe, muinaspõhja substraat aga teise, seejuures olulisema ja kandvama poole. Või teisisõnu: nii eestlaste kui ka lätlaste olemus kätkeb endas kolme peamist aspekti – kahte ühesugust ja ühte erinevat – ja et ühesugustest aspektidest on neid õpetatud/on nad õppinud mõistma just vähemolulisemat – nn euroopalikku. Muinaspõhja aspekti pidas ta eestlaste jaoks olulisemaks ka soomeugrilikust ning lätlasi eestlastele olemuslikult lähedasemateks kui näiteks soomlasi. Mis puutub nn Euroopaga samastumisse, mille vajadust püütakse meile käesoleval ajal nii võimukalt selgeks teha, siis oli Rein Sepp seisukohal, et kuna see tähendab püüdu end samastada nende rahvastega, kellega meil ei ole sügavamas mõttes ühist olemuslikku laadi alust, tähendab püüdu teha meist kedagi, kes me ei ole ning kelleks meil saada pole võimalik. Ta arvas, et kuna selline ühendus ei korrelleeruks meie tõelise sisemise korrastatusega, ei oleks see taotlus niikuinii realiseeritav, küll aga võiksime seejuures kaotada oma tegeliku jalgealuse. Eestlastest ja lätlastest aga, kui kasutada Rein Sepa enda sõnastust, “saaks kahe peale kokku üsna korraliku asja”. Vast kõige mõjukamaks jooneks eestlaste iseloomus pidas ta individuaalsust, lätlaste iseloomus jällegi sotsiaalsust ning kumbagi ühtaegu nii õnneks kui õnnetuseks. Ta arvas, et kui kumbki rahvas suudaks end täiendada teise vastava omaduse parema küljega, “võiks tulemust pidada päris rahuldavaks”. Mõlema rahva tihedat omavahelist läbikäimist ja teineteise tundmaõppimist uskus ta olevat võimaliku ja vajaliku nii ülaltoodud asjaoludel kui ka sellepärast, et mõlemat ootab sarnane saatus, millele vastuseismisel saaks olla nende ellujäämise eelduseks vaid nende tihedam ühendus. Nende eraldamist piiri vahendusel, mis veel liiatigi tõmmatud “suvalist joont mööda”, pidas ta vägivaldseks.

Kolmandaks suureks probleemiks, millel Rein Sepp oma arutlustes sageli peatus, oli probleem meie ajaloo nn Nõukogude perioodi tõlgendamisest. Ta kritiseeris taotlust vaadelda või käsitleda seda ajajärguna, mille vältel õieti midagi ei ole loodud ega saavutatud; ajajärguna, millest pole mõtet otsida õieti midagi positiivset ega sellist, millele saaks ehitada. Rein Sepp leidis, et see käsitlus ei ole õige ja, nagu ta märkis, “kaotatakse siis kui valetatakse tõeline arusaam sellest, kes ollakse ja see annab tagasilöögi”. Niisugust käsitlust pidas ta hukatuslikuks veel selles mõttes, et tema loomisega võetakse meilt pind edasiliikumiseks. Saab ju edasi minna üksnes eelnevale toetudes ja temast lähtudes. Ta möönis, et praegu püütakse toetuda üle-eelmisele ajajärgule, mis aga ei ole tegelikult võimalik ning arvas ühtlasi, et 1940. a järel praktiseeritud ajalooväänamine oli vähem hukatuslik kui see, mis toimub praegu. Ei leidnud ju see toona sel määral uskumist kui tänapäeval ja ei püütudki sellega eitada eelnevat niivõrd kui praegusega. Nagu ta ütles, “võis sõja järel tunda, et üks aeg läks lihtsalt teiseks üle”, läks nõnda, et pide või side eelnevaga säilis ja loomine muutus otseselt hävitava ümberkorraldusperioodi järel uuesti võimalikuks. Võimalikuks hoolimata sellest, et aeg oli jätkuvalt raske. Seda niiöelda “raskust” ei pidanud ta primaarseks probleemiks – ka siis mitte, kui arvas, et järgmised 50 aastat tulevad veelgi raskemad. Raskust kui niisugust pidas ta pigem ehk väljakutseks, primaarseks aga toetuspinna säilitamist selles, ütleme, et järjest tihenevas rõõmsavärvilises udus, mis inimeste identiteeditunnet hävitab. Kui ka varem on taotletud (totral, värdjalikul põhimõttel baseeruva) loomuliku sisemise (identiteedita) inimühiskonna loomist, siis tuleb ju tunnistada, et seda ei ole krooninud täielik edu – homo soveticus ei jõudnud muutuda valdavaks oma ajas ja ruumis. Järgnevat aega pidas ta ohtlikumaks, kuna olukorras, kus inimesed tõepoolest suuresti kaotanud või kaotamas oma sisemist identiteeti, võib korda minna järjekordne niisugune katse seostada loomulikul moel seostamatut – katse luua homo europicust. Võib minna korda ja anda jubedaid tulemusi. Ta möönis, et ka etümoloogiliselt tähendaks selline kooslus midagi õudset – tähendab ju “Europe” nii kreeka kui ka semiidi keeltes algselt allilma kõige süngemat paika manalat. Äärmiselt ohtlikuks pidas ta seda, et ei osata pöörata tähelepanu moodsa ühiskonna ohtlikele  külgedele ega seetõttu neid näha ja ennast nende eest kaitsta. “Väga on vaja rinnutsi seista selle nn progressiivse maailmavaatega,” märkis ta.

Rein Sepas oli seda, millest tunneme ära hea inimese – oskust näha head ja ilusat. Ta suutis üle olla oma saatusest, suunata oma tähelepanu hoolimata olukorrast, kus ta viibis, positiivsele – heale ja ilusale – ja koguda seda endasse. Meenub, kuis ta, rääkides oma metsavenna-aastatest, rõhutas, et “küll see oli ilus aeg – need kordumatud Läänemaa rabamaastikud…” Ka Vorkuta suutis teda haarata oma põhjamaisesse ilulummusesse sedavõrd, et ta laagrist vabanenult kutsus oma abikaasat sinna elama.

Rein Sepp uskus, et inimesest teeb inimese dünaamika, liikumine – olemine teel. Ta oli seisukohal, et kõigepealt peab inimene püüdma näha neid väärtusi, mida on mõtet endale sihiks seada ja edasi suutma leida ka tee, mis nendele väärtustele lähemale viiks. Ja et edasi on inimese jaoks asi ka selles, kuidas seda oma valitud teed väärikalt käia. Niisiis, ühelt poolt peab inimene suutma endale püstitada eesmärgi, mille poole liikumine oleks väärt seejuures nähtavat vaeva ja raskusi, leidma tee, mida on mõtet käia ja teiselt poolt peab inimene ise olema väärt, et seda käia. Teisisõnu on asi väärt eesmärkide püstitamises ja vajaduses säilitada väärikus ka nende taotlemises. Ja iseäranis see viimane nõuab inimeselt väga palju – nõuab inimeselt lisaks visadusele üleolekut sellest, kas ta eesmärgini jõuab või mitte, nõuab üleolekut iseendast kui eesmärgi taotlejast. Vahel armastas ta laulda  vana tuntud viisi “It’s a long way to Tipperary” ja tema interpretatsioonis kõlas too Tipperary, too eesmärk, iseäranis võimukalt ja rõõmsalt, nii et rõõmsaks muutus nii see pikk tee kui ka kogu see laul. See oli õieti küll pisut nukker rõõm, ent seega just selline, mis sobib mõtlemiseks. Niisiis pidas ta oluliseks olla õigel teel –  niisugusel, mis viib eesmärgi poole, mis on sedavõrd väärt, et muuta rõõmsaks ka teel olemist. On ju teel olemine osa eesmärgist, veel enam – ta on eesmärki ise ja sellisena ehk veelgi olulisem kui mingi lõppsihi saavutamine.Kui ta nägi kedagi rabelemas mõnel niisugusel teel, millel ta ei näinud südant, hoiatas ta enda “ära raiskamise” eest ja rõhutas, et sellise “raiskamise” juures oleks kõige hullem selle mõttetus. Ka juhtis ta tähelepanu sellele, et liigse kiirustamise või rabelemise käigus võib inimene kaotada silmist olulise ja sellest sündida seesama eelpool juba nenditud “pealiskaudsus ja lohakus”, milles ta arvas leiduvat selle maailma hädade ühe peamise alge. Taipamaks hoiduda sattumast valele teele, rõhutas ta vajadust jätta või võtta endale piisavalt aega ümber- või tagasivaatamiseks, et jääks võimalus õppida mõistma elu ja inimeste muutumist selles. Ta  arvas, et karjääri kui niisuguse tegemisel peaks inimene olema väga ettevaatlik ka sellepärast, et, nagu me näeme, on hämmastavalt suur see jõud, mida rakendatakse karjääriredelile astunud inimeste suhtes selle nimel, et nad oma karjääri nimel loobuksid oma intellektist ehk õigemini küll vaimust (isiklikust arvamusest asja kohta), ja isegi heast üldse. Meelitades inimesi kompromissile oma südametunnistusega paistab, nii nagu eelmine, ka praegune ühiskond rikkuvat inimesi. Niisuguseid kompromisse ei pidanud Rein Sepp aga tõeliselt võimalikuks.Väga oluliseks pidas ta ka seda, et inimene säilitaks sideme ümbrusega, mis on tema loonud olles arvamusel, et vastasel juhul muutub ta ajapikku pinnatuks tühipaljaks eikellekski. Mäletan, kui lihtsalt ta vastas küsimusele selle kohta, kas ta, võõrkeeled suus, ei oleks tahtnud koos perekonnaga sõja lõpupäevil võõrsile siirduda. Ta ütles, et, “noh – seda võimalust ei ole ma kunagi tõsiselt kaalunud”.

Kuninglik jalutuskäik

Madis Kõiv

Üks kiri:

• okt. 1981.

armas Madis, pidanuksin ammugi juba kirjutama ning Sind külaskäigu eest tänama – jätsin Sulle kirjagi uksele viitega seks puhuks; kui naastes läbi tuled, see rippus seal kümmekond päeva niisama, nojah, Lii lebas tollal haiglas ja oli paljugi lootust paranemisele, Su käigule järgmisel päeval tuletasime meelde jalutuskäiku Peedule, kui veel juhtud mäletama, ja seda kui kodune ja selge ja sume ja hämar see õhtu oli ja kuivõrd noored me veel olime ja kõikide teede alguses. Nojah, ma ju ei usu seda hästi veel praegugi, aga Lii pööras kahe nädala ja viie päeva eest sellele paralleelile, mis lõpmatusse viib…

Sellestsamast jalutuskäigust mõtlesingi rääkida, niipalju kui mul sest meelde tuleb ja paljugi kordi on Rein Sepp, hiljem, rõõmsamates oludes, seda rännakut meelde tuletanud ja seda, mis sel käigul räägiti ja pidanud toonast kõnelust üheks asjalikemaist, mida kunagi on ette võetud. Pole vist vaja lisada, et rääkija oli peamiselt tema ise.

Ka minul endal on selle päeva muljed teravalt meeles ja olen nende üle palju mõtelnud ja mõttes seda tookordset kõndimist millegipärast nimetanud kuninglikuks.

Kuigi kuninglikku ei olnud ju seal kõigevähematki, ja üldse polnud kuningas tema sõna ega pidanud ta kuningaist kunagi suuremat lugu. Näiteks kinkis ta mulle ära oma luksusväljaande Friedrich Suurest, üteldes, et ta nagunii ei viitsi seda lugeda, vaadatagi ei taha; kuninga-institutsioon oli talle võõras ja ebasümpaatne (ehkki, tõsi küll, eeposetõlgetes tuleb selle tiitli kandja päris sageli ette). Valdur oli sõna, mida ta kõnedes, nagu mäletan, meelsasti pruukis, aga ka leitnant.

Kuid midagi kuninglikku o l i minu tunde järgi selles kõndimises, kuigi – milles  see just seisis, seda ma ei mõista ütelda.

Kõik, kes Rein Seppa vähegi tundsid, teavad ju küll, et pole ta kunagi olnud mingi mõtetevahetaja, ja kaasarääkija sõnu läks talle justament niipalju vaja, et tekiks illusioon kontaktist, vaimsest koos-olemisest, et see kummaline rääkimises-olemise fluidum sünniks, jutuvestmine. Jutuvestmist ta ilmselgesti nautis, seda teavad hästi need, kes on teda naermas kuulnud, tema hääletooni, näoilmet ja häälikute kõla mäletavad. Kaasanaermine neil puhkudel oli küll lubatud ja ilmse heameelega kviteeritud.

Aga tookord, tol mälestusväärsel jalutuskäigul sündis küll midagi tõeliselt vaidlusetaolist, küllap sellepärast, et Artur Alliksaar oli meiega; õieti tema see oligi, kes Rein Sepa Tõravere mäele kaasa tõi ja mind haagiti alles seal üleval sappa. Tol korral ma veel hästi ei teadnud, mida kujutab endast Rein Sepp ja kuidas temaga rääkima peab ja, mis peaasi, kuidas teda kuulama.

Et kehtib vaieldamatu maksiim – kuula ja ära räägi vastu! Aga kõik me oleme lõpuks oma temperamendi ja iseloomu ohvrid.

Vaidlus ise oli alanud juba kusagil ja kunagi varem, võibolla rongis, ehk juba Tartus, Arturi onnis Tähtveres, ehk eelmisel õhtul koguni.

Ma ei mäleta enam aastat, aga kuuekümnendate alguses see kindlasti oli, kuuekümne teisel või kolmandal, äärmisel juhul neljandal, kuid selles ma juba kahtlen, päeva mäletan paremini, see oli pühapäev, suvel kunagi, arvatavasti juuni lõpus või juuli alguses, sest minu omad olid ära, olin üksi kodus ja pidi olema hommikupoolik, sest keskpäevaks olnuksin juba kas üleval peahoones, või metsas kusagil. Päikesepaisteline päev oli, seda tean, ta paistis meile näkku, päike, kui kõndisime ja õhtul värvis me näod punaseks, seda mäletan surmkindlalt, niisugused asjad ei lähe mul kunagi meelest, ja see, et ta oli kaabuserva tõmmanud silmile.

Kui linnulennult võtta, oli teekond selleks ju naeruväärselt lühike – Tõraverest Peedule või Elvasse -, et teda vantsida keskhommikust päikeselaskumiseni, isegi seda arvestades, et kaasas oli Reinu abikaasa, pr Lii – kes kandis ehk kõrge kontsaga kingigi (seda ma küll enam ei mäleta); niisiis pidime tegema küllalt suure ringi. Mulle tundub nüüd tagantjärele, nagu oleksime läinud Vellavere kaudu ja kusagilt soos või kõrge heinaga luhas ekselnud, sest “mõttevahetuse” otsustava punkti kohta mäletan, et vaatasin tagasi ja nägin Rein Seppa turnivat mingil puutüvel või lauakesel üle oja või muidu märja koha, käed tasakaaluks peakohal ja pintsak käsivarrel. Ja et päike paistis talle silma ning et ta laup oli varjatud mütsiäärega ja suu rääkis.

See oli arvatavasti see silmapilk, kui äkki tundsin, et taipan, et        s a a n  a r u, et igasugusel vaidlusel temaga ei ole muud mõtet peale selle, et provotseerida talt välja aina uusi argumente:

Retoorilise kunsti õppetund, mida ei unustata.

Aga ometi olen seda teinud, sest ei mõista praegu enam muud ütelda, kui et just sellel tagasivaatamise hetkel teadsin, et mõistan seda, mida ta meile kogu päeva on seletanud – ta kaitsekõnet  P e a – l i n n a l e. Panegüürikat linnale, mis oma loomuse järgi ja loomulikult on pea-linn.

Just see oli keskustelu teema, vaidluse, mis oli alanud, nagu üteldud, juba enne kui nad üles Tõravere mäele jõudsid. Seejuures jäi mulje, et sõnavahetus oli olnud võõristavalt äge, tõsine isegi, see paistis nende nägudelt välja: mingi kärsitus esilemanatud ilmete taga, mis kandus üle minussegi – kohe, kui nägin neid kolmekesi mu ukse taga seisvat ja mulle vastu vaatavat.

Mäletan, et esimene mulje oli ehmatus. Küll õieti ilma igasuguse nähtava põhjuseta, ehkki olen võõristama kalduv inimene ja pr Liid nägin seal ukseaugus kindlasti esimest korda elus.

Pilt, kuidas nad seal seisid, on mul selgesti silmade ees, kuigi ma ei või pead anda, et see oleks ehtne mälupilt, et just nii nad seal tookord seisid, Rein abikaasaga ees ja Arturi mõõdutundetu võimas kolp nende taga, pilt võib olla tekkinud hiljem tagantjärele, hilsemate muljete ja mõtete kaasmõjul; kui üldse on võimalik midagi mälupiltide tekkimise aja kohta ütelda. Võibolla pole mingeid püsivaid mälupilte olemaski, nad on kohal alati ja uuesti ja ainult mulje jääb, et nad on vanad ja varem sündinud ja korduvad. Sellest kahtlusest ei ole võimalik kunagi vabaneda.

Kuid ütleme, et nii see on – pilt on vana – nad seisavad kolmekesi, nüüd surnud kõik – mu silmade ees ja mina uurin nende ilmeid. Uurin, et leida selle, juba alanud vaidluse ägeduse jälgi. Proua Lii ilmest ei loe ma midagi välja, õieti ütelda ei olegi tal sel pildil ilmet, ainult peahoiak ja asukoht teiste seisjate suhtes paremal (minu suhtes vasakul). Niipalju võin siiski ütelda, et temasse vaidlus ei puutunud, ei puutunud ka hiljem, kui “rännakule” läksime ja sõnasõda jätkus. Mida pr Lii sellest kõigest arvas, seda ma ei tea – oma daamilikus väärikuses ei laskunud ta kordagi me kõnelusse, suhtus meisse kõigisse arvatavasti kui ennastunustavatesse koolipoistesse, kelle alpusi ja liialdusi tuleb võtta heatahtliku üleolekuga.

Midagi rääkis Rein Sepa ilme, kuid tookord oli mu tutvus temaga veel pealiskaudne, ma ei tunginud läbi ta olemise välispinna, ja pole see kunagi olnud eriti läbitungiv. Isegi tema kuulus naeratus ja naer ei olnud nii lahtine kui Arturi oma (nende mõlema legendaarne naer!).

Kuuma ilma kohta oli ta küllalt veidralt riides, nii mulle tookord tundus, ebapraktiliselt vähemalt – kaabu, sinine ülikond, valge triiksärk lipsuga -; tema paremal ja nende taga ja nende kohal Artur Alliksaare hiigelkolp ja seal all kitsas näopuserdis ja tema naeris.

Need olid kindlasti Arturi silmad ja laubakortsud, mille kaudu mulle vaidluse ärevus üle kanti.

Siis olid nad juba sees ja käis tutvustamine, raputasime pr Liiga truusüdamlikult kätt ja esialgne hämming kadus.

Ja kohe hakkasid nad parinal, nagu olnuks sellega tuli taga, seletama, et tahavad Tõravere mäelt teha jalutuskäigu Elvasse, näidata pr Liile “lõunaeesti” maastikku, et hommikul polnud neil aega süüa, et kõhud sellepärast on tühjad, ja et enne rännakut tuleks keha kinnitada.

Nad tulid muga kohe kööki kaasa ja vaatasid, mis kõlblikku mul seal leidub, aga ei leidunud midagi. Pr Lii jäi akna alla seisma, temasse nagu asi ei puutunud, ta vaatas Tõravere mäe troostitut lagedust – tundsin mäe kõleduse pärast justkui piinlikkust. Kööki tuli proua alles siis, kui olime söögiküsimuse lõpuks lahendanud ja sööma hakkasime.

Köögis oli olukord esialgu täiesti lootusetu, midagi kõlbulikku ei leidunud ja polnud ka kusagilt võtta, pood oli Elvas ja peahoone einelaud pühapäeva tõttu kinni.

Tuli vist jutuks võimalus sõita järgmise rongiga Elvasse, seal söögimajas süüa ning teha siis ring ümberkaudsetesse metsadesse. Ettepanek igatahes lükati Rein Sepa poolt kategooriliselt tagasi, mõte teekonnast Tõraverest Elvasse oli nähtavasti juurdunud, siin ei saanud midagi muuta.

Ja siis tuli Rein Sepale kolumbuslikult lihtne ja geniaalne mõte:

Mune sul ikka ju on, lööme paarkümmend tükki lahti ja teeme härjasilmi, see on justament igatpidi kohane toit enne rännakut.

Ta ei ütelnud seda kindlasti nende sõnadega, ma ei mäleta neid tema omi, ei mõista neid täpselt järele aimata, see oli mingi eriline reinseplik väljend, millega ta oma mõtte kuuldavale tõi, ja millest ma peaaegu kohe – siiski pärast esialgset tülgastusneelatust — aru sain, see o n lahendus, just see kõigist võimalikest lahendustest lihtsaim ja parim: kanamuna, elava kana alt, ise veel elav, midagi niisugust, mis alati võis kuuluda kõikide sangarite, leitnantide, isegi ürgjumalate söömalauale. Puhas toit, millest kõik kahtlane ja ebapuhas on muna enda loomuliku koorega olemuslikult eristatud: See kahekümnemuna-roog on kindlasti üks osa kujutluses kuninglikust jalutuskäigust ja mitte ainult minul. Ka Pealinna-nägemuses, mille ta meile (isegi Arturile mingil määral), vaatamata me vastuseisule, ikkagi sisendas.

Ainult niipalju asi siiski lahjenes, et kahtekümmend muna nad mu kapist ei leidnud, ainult kümme-viisteist võis neid olla, niisiis tuli sellega leppida. Mina loobusin, ettekäändel, et olin hiljuti söönud, ja oma nelja või viie härjasilmaga said nad igaüks siiski oma keha rännakuks kinnitada.

Munade praadimise võttis Rein Sepp enda peale, see oli rituaalne toiming, kõik said sellest aru ja keegi ei tükkinud vahele segama. Kõige vähem proua Lii, kes vahepeal istet võtnud ja sirvis mingit lasteraamatut. Tulin köögist ära, aga ei mäleta, kas meil sigines prouaga vestlus või istusime niisama vaikides. Artur jäi muidugi kööki, sest midagi ikka oli tal ka munapraadimise kohta ütelda.

Pärast pruukosti läksime kiirustades teele, hommik oli kõvasti edenenud ja taheti teha “oma tubli ring”.

Tubli ringi nad said. See kestis õhtuni välja.

Mõni sõna sissejuhatuseks käimisest:

Lihtlabaselt võttes võib inimesi kõndimise alusel jagada kahte suurde, osaliselt lõikuvasse, klassi – kõndijad ja mitte-kõndijad, kusjuures vahepeale, klasside lõikuvasse ossa, jääb see häguselt hämar ebamääraste riba nagu iga meelevaldse jaotuse puhul. Kuid jaotus ei ole mingil juhul piisav, sest vähemalt kõndijate klass vajab alajaotust, mis oluliselt puutub asjasse. (Mida vajab mittekõndijate klass, ei lähe mulle palju korda).

Seltskond niisiis jagunes kaheks kõndijaks, üheks puhtatüübiliseks mittekõndijaks ja pr Liiks, keda jätan klassifitseerimata.

Kõndijate, kelle hulka kuuluvad ka igasugu võidumarssijad ja elukutselised rändurid, hulgas moodustavad erilise alamklassi kohast-hõivatud-inimesed. Kohast hõivatud kõndija kõnnib kohast-kohta, seisab ja vaatab. Vaatab, et kohast läbi vaadata, et teda mäletada, et temas mäletada. Kõik, mida ta koha-pealt näeb, on mälestamisväärne ja mäletamistnõudev, ta ei saa sellest nõudest kunagi lahti – kohad ja maastikud on pungil tähendatavat ja tähendusi. Ka võõrad. Kohad on käija jaoks mälestuslikud kuristikud.

Kohad nimelt ja vähem inimesed temas, puhtale kohal-käijale on kohalolijad kõrvalised; kuigi vajalikud, et koht olemas oleks ja elaks, vajalikud, kuid siiski vaid kata-sümbebekos. Neile ütlevad inimeste elukohad rohkem, kui seal juhuslikult ja nüüd elavad inimesed ise.

Ma julgen end Rein Sepaga ses aspektis võrrelda, sellest lähtudes olen ma teda ikka arvanud mõistvat. Kõik, kes kunagi on koos Rein Sepaga lonkinud, mäletavad ta legendaarseid maastikurekognitsioone ja tähendamisi, samastusi ja eristusi.

Kindlasti oli ta siiski inimestelembelisem, kui mina seda suuta mõistsin, kuid siiski:

Üks lõik ta 1973 aasta kirjast, mida olen küll juba korduvalt tsiteerinud, kuid mille tähendusrikkuse sundusele ma ei suuda ka seekord vastu panna:

Probleemi üks tuumasid peitub öös, nimelt sellessinstses, kus jõuad, ütleme mingi kantsimüüri äärde. Niisuguses olukorras ei valda vaimu sedavõrd kujutlus soojast ruumist ja koldest, kuivõrd igatsus teise inimese järele. Sellesse tunnetusse kuskile on maetud üks moodsate sajandite kõige olulisemaid jooni, ent ühtlasi aastatuhandete rängemaid vigasid. Need tuleksid miskit viisi tasakaalu saada. Igale tõelisele ruumitunnetusele eelneb vist kodutunnetus. Nii oleks asjade loomulik käik.

Artur Alliksaart ei ole kõndimine kunagi eriliselt võlunud, ta oli koha-hõivest vaba, ses mõttes ei kuulunud ta meie vennaskonda.

Muus mõttes ja palju rohkemas kuulusid nemad kaks kokku ja vennaskonnana olid nad kindlasti enam kui mina kummagagi. Pealegi olid nad koos veetnud oma pealesõjaaegsed aastad Läänemaa loopealsetel redutades või poolredutades ja see maksab küllap rohkem kui mina seda mõista suudan. Mis aga siiski olulisem – nad mõlemad olid optimistid, usuvõimelised ja -tahtlikud inimesed, uskusid edenemisse ja paranemisse, ja kunsti ja teadusse. Nad uskusid kosmilistesse tähendustesse. Nad tundsid austust ja kiindumust suure teaduse vastu, ses mõttes meenutasid nad Uku Masingut, kelle põlvkonda nad ju äärtpidi kuulusid ja see on küll aspekt, mis puhul muidu kahtlane mõiste – põlvkond – on omal kohal.

Mina (enam) teadusesse ei uskunud, ja ma arvan, et võin peaaegu ütelda,  m e i e  ei uskunud, need minuealised, meile oli see ikka kas karjääritegemise abinõu, või ajaviide matemaatiliselt formuleeritud juhumõistatuste lahendamisega.

Need märkused on mingil määral olulised järgneva vaidluse mõistmiseks. Sest kohe sündiski kõikide sõda kõigi vastu, kus ajutiselt liituvad kaks kolmanda vastu, et hiljem üksteist vastastikku reeta ja kolmandaga koos seljatagant rünnata. Meil oli eeldusi liitumisteks ja vastasseisudeks. Sest Arturiga ühendas mind mõndagi, mis sügavalt Rein Sepast lahutas – kasvõi me kummalgi kalduvus nautida paradokse ja otsida küsimustele aporeetilisi lahendusi – asi, mida Rein Sepp kindlasti põlastas ja mille vastu tundis ehk kerget vastikustki.

Usun, et see oli Artur, kes kohe trepil initsiatiivi enda kätte võttis, ja mind vaidluskäigu sõlmpunktidesse pühendas, tegi seda kuidagi kiiresti, rabedalt ja paristades, sülge pritsides ja sekka naerdes, nagu hirmul, et kaotab mõttelõnga, või et Rein vahele segab ja asja teise ja väärasse valgusse tõstab.

Ma ei mäleta muidugi üksikasju, kuid midagi sellelaadilist ta mulle rääkis:

Rein väidab millegi pärast, et Moskva ei saa olla pealinn, mina küll aru ei saa, kust ta seda võtab; miks ei saa ja mis argumendid need tal on!

Rein Sepp, nagu mäletan, ei kommenteerinud seda esialgset introduktsiooni muu kui lühida manitsusega:

Ära unusta kunagi, mida pealinn tähendab, mõtle selle peale! Moskva ei ole ju pealinn.

Nagu too kuulus paar Thomas Manni “Võlumäest”, tahtsid nad mulle kumbki pedagoogiliselt mõjuda. See kujutlus on muidugi pärit hilisemast kihistusest, sel hetkel mõtlesin Pealinnale.

Muidugi oli Moskva seda, mul ei olnud ses suhtes vähimatki kahtlust, oma pessimismist lähtudes pidasin Moskvat kõigi pealinnade algmudeliks ja ideaalvormiks. Kohaks, kuhu koondub jõud, võim ja kuhu jooksevad kokku kõigi salakoridoride salainformatsioonid. Riik mu kujutluses oli ametiredelite hierarhiline ehitis, mis pidigi tipnema Moskva-taolises pealinnas.

Nii ma astusin ilma ühegi kompromissita Arturi poolele, kuid vaidlusse see lahendust ei toonud, vastupidi, sest see, mida mina rääkisin, sobis Arturile veel vähem. Kumbki neist ei saanud minuga nõustuda, nad mõlemad uskusid ja suutsid uskuda valgustusse, progressi ja edenemisse, mu salakoridoride pimeduselahendust ei võetud kaalumiselegi. Neil oli jõudu uskumiseks, mida minul ei ole kunagi olnud, ainult viimsesse pääsmisse olen lootnud ja loodan kõhklevalt ikka veel, lõplikku tagasitõmbumisse iseendasse, st olematusse, meie kõigi päriskodusse, sellesse, mis olemata võinuks olla – meil ei olnud pealinnade asjus ühist meelt. Pigem nendel omavahel, nemad jäid valguse ja päikese poolele, ja just seda pidi pealinn kehastama. Ainult valguse loomuses ja valgustuse viisis ei jõudnud nad omavahel kokkuleppele.

Kuid nad ei pidanud vajalikuks mulle pikemalt seda seletada, neid ei huvitanud ka, mis mina rääkisin, nad ei võtnud mind tõsiselt, nad jätkasid oma ja mina loobusin. Rein Sepa mõjul ei lasknud Artur end seekord ka paradoksidega võluda.

Mulle tundus arutlus tüütu ja mõtetu, ma süvenesin maastikku ja otsustasin nad rappa viia, ühinesin pr Liiga vaikimises, aegajalt ma vist nende juttu ei kuulanudki.

Mäletan ainult, et mingis arutluse staadiumis oli Artur oma Moskva tagasi võtnud ja pakkus selle asemel Pariisi.

Ka Pariis sobis, sest mudelina on Moskva ja Pariis samased, õieti on Pariis algmudel, igivastanduse – pealinn ja provintsid – ürgsümbol, omaaegne Peterburi on just selle skeemi järgi modelleeritud ja skeem ei ole Venemaal kunagi muutunud. Pariis mulle sobis, ma hakkasin jälle kuulama, võibolla ütlesin midagi vahelegi. Kuid Rein Sepale polnud Pariis vastuvõetav, isegi vähem oli veel kui Moskva: Mis pealin on Pariis, pole õieti linngi!

Me läksime üle Mosina Veskisilla, Viisjaagu järve tagant ringi, ma keerutasin neid Vellavere oru soodes, päev edenes ja kuidagi, ma ei tea kuidas, hakkas siiski sündima aimdus sellest, mida Rein Sepp õieti pealinna all mõtles; algul häguselt ja kuidagi hõljuvalt võbisedes, aga võttis pikapeale vormi, ja sel hetkel, millest ennist rääkisin, siis, kui tagasi vaatasin ja nemad üle märja koha ukerdasid ja päike neile silma paistis, siis äkki mõistsin. Vähemalt äkilise mõistmiselamusena on see pilt mulle meelde jäänud.

Ma ei suuda vaidlust reprodutseerida, ma ei mäleta enam sõnu, mäletan pilti ja kuumusemuljet, õhtupoolikuvalgust ja seda tunnet, et näen Pealinna sellisena nagu seda mulle näidatakse. Et tõesti on võimalik niisugune kujutlus, et sel kujutlusel on mõtet, sisu ja külgetõmmet, mis murrab läbi isegi usupuuduse nõtrusest; pessimismist, mis selle mõistmise valguses tundub rumal, arg, naeruväärne. Siis ma tundsin nii.

Mõistmise aluseks oli kahtlemata seesama, meie ühine, kõndijaks-olemine. Ma nägin pealinna kohana maastikus. Ei ole vist isegi õige ütelda, et sain aru, ma lihtsalt nägin. Nägin loomulikku ja tõelist pealinna, tundsin ta ära kui igavese kodu. Koha, milles mäletamine ulatab sügavaimale mõeldavaist, see on koht, mis on oma tähendustes põhjatu. Milles põhjatus on avatud ja mis sellega annab mõõtmatu perspektiivi ettepoole. Koht, millest kõik – see mis oli ja see mis tuleb, mis on – on nähtav, muutub läbipaistvaks: Lõpmata selge õhtupoolik väikelinnas.

Sest ainult väikelinnas võis asuda pealinn. See saab selgeks igaühele, kes vaid ainsagi õhtupooliku on veetnud mõnes väikelinnas.

Ta rääkis Leitnandist – sellest armastas ta ikka rääkida –, kui inimesest, kes pealinnas valitseb, ta tuletas selle sõna osadest “Leut” ja “Land”. Ma ei ole kunagi viitsinud ega tahtnudki järele vaadata, kas ses etümoloogias on põhja või pole mingit, ma võtsin seda kuuluvana Rein Sepa mütoloogiasse, mis kontrollimisele ei kuulu, võtsin nagu ta jutte sellest, et ikka ühed ja samad varblased teda Tallinna vaksalis ootavad ja tema päralejõudmisest linna teistele lindudele teatavad, nagu jutte sellest, kuidas hiired jne, jne. Teadjad inimesed võivad ise otsustada, mis on tema etümoloogiate taga. Tema ise aga põlgas sügavalt kõiki klassikalisi ja akadeemilisi humanitaarteadusi: Kogu maailm on olnud ja saab olema ikka millekski küps, ainult, et ladina grammatika tahab millegipärast seda tõsiasja kuhugi olematusse lükata.

Ta uskus füüsikasse rohkem kui grammatikasse, selle usuga ei ole ma suutnud kunagi kaasa minna, pigem kaldun võtma grammatikat primaarsemana, kuigi see ei pruugi olla just ladina. Kuid see selleks.

Peedule, või oli see Elva, seda ma isegi ei mäleta enam, me jõudsime alles õhtul ja võibolla oli ta tõesti – too õhtu – niisugune nagu see kirjas seisab – kodune ja selge ja sume ja hämar, ja võibolla tõesti olime veel nii noored, aga kas kõikide teede alguses, seda ma oma usunõtruses arvata ei julge.

Artur, too mittekõndija, kellele kohad rääkisid vähe, jäi lõpuni iseendale kindlaks ja oli oma kindluses kinni. Mäletan, et järgmine kord kui kohtusime, ütles ta midagi seesugust: Ei tea mis sel Reinul pühapäeval hakkas, et ta niisugust jama ajas, muidu on ta jutus ikka mõte olnud.

Ma ei ole kindel, et ma sellele vastu vaidlesin, võibolla ei olnud mu nägemus seks ajaks veel päriselt küpsenud.

Aga kas üldse oligi, mis küpseda sai, on ainult ehk nägemus sellest kuninglikuks nimetatud jalutuskäigust ja nägemus nägemuse sündimisest? Mida ta seal tegelikult rääkis ja mida ütelda tahtis, see võibolla jääbki saladuseks ja sõnad kadunuiks. Jääb, kui ei tule siiski ootamatult välja.

Ja seda ma loodan – nad ei ole ehk lõplikult haihtunud, tema päratus kirjavahetuses peab see ometi kusagil ja kuidagi peegelduma, ta oli oma mõtet kaua haudunud ja tõi meile õppetunnina tol rännakul kuuldavale, võibolla sai mõte Pealinnast just seal oma viimse küpsuse kätte ja kandus siis kirjadesse. Ma loodan.

Ma loodan, et kõik kirjad on alles, ma loodan, et nende eest hästi hoolt kantakse, sest lõpuks on ehk see kõige väärtuslikum sellest, mida ta teoks on teinud. Mida me siin üldse oleme teoks teinud.

Võibolla jagatakse neis võimalikes kirjades õppetunde teistelegi, neile, kes saavad tema Pealinna-nägemusest paremini aru kui meie, tema tookordsed kaaslased tollelt Peedumatkalt.

Lugusid Rein Sepast

Ain Kaalep

Koolipoisina olin  parajal määral noorem: kust pidi tema, juba noor härra, teadma kõiki neid sipsikuid, kes tema, Treffneri kooli õpilaskonna juhtiva kuju poole muidugi alt üles vaatasid! Nii et tõeline vastastikune tutvus tekkis tükk aega hiljem.

Esimene ja eriti põnev jutuajamine temaga oli mul “Werneri” kohvikus oktoobris või novembris 1943, niisiis Saksa okupatsiooni ajal. Olin juba paar kuud üliõpilane olnud. Istusin ühes lauas Maaja Hankoga (August Hanko tütar, lauljatar, muide “Suurmeeste Elulugude” sarjas ilmunud Tšaikovski biograafia autor) ja äkki tuli meie juurde Rein Sepp. Kes seda enam mäletab, kuidas vestlus algas, aga korraga küsis Maaja Hanko: “Kellele te nüüd helistate?” Rein Sepp vastas kõhklemata: “Churchillile, üle Šveitsi!” Mina ei saanud asjast muidugi üldse aru, kaasa naerda ei osanud. Igatahes vestlus niisama kahtlases stiilis jätkus: Rein Sepp teatas näiteks kõva häälega (ega ta vaikselt suurt kõnelda osanudki), et Rainer Maria Rilkega lõppes saksa kultuur otsa, ja seda, et igatahes tema välismaale põgeneda ei kavatse (see oli tollal noorema meessoo äärmiselt aktuaalne probleem), sest – nagu olevat öelnud Herman Bang – “kodumaatus on halvem kui surm”. Nuhke ei osanud karta meist keegi – ja võib-olla Saksa okupatsiooni ajal neid nii palju polnudki, et jätkunuks ka “Werneri” kohviku jaoks.

Mis sellesse helistamisse puutub, siis sain kohe lähemaid andmeid Maaja Hankolt, ja hoopis hiljem juba Rein Sepalt endalt; olen sellest aegajalt asjahuvilistele ka kõnelnud, nii et olen harjunud uskuma versiooni tõepärasust (olen vahel kuulnud ka teisi versioone). See on järgmine.

Uusaastaööl 1943 tekkis Rein Sepal (tõenäoliselt lõbusas tujus) mõte helistada Adolf Hitlerile endale. Kõne saamine võttis muidugi tükk aega, kuid lõpuks jõudis ta Hitleri adjudandini, kes olevat öelnud, et Führer magab, ja küsinud, kas ta peab tema äratama. Rein Sepp teatas, et pole vaja, aga palus, et hommikul Führerile edasi antaks tema uusaastaõnnitlus ning sellele lisas: “Das estnische Volk wartet und duldet.” (Eesti rahvas ootab ja kannatab.) Paar päeva hiljem kutsuti Rein Sepp SD-sse, kus ta siis pidi selgitama, mida ta selle lausega õieti mõtles. Temasugusel sõnakal mehel ei olnud see muidugi raske! Siiski ei saanud see lugu parandada tema niikuinii halba mainet okupatsioonivõimude juures. Rein Sepp kõneles, et üks eestlasest SD-mees oli talle 1944. aastal suure taganemise ajal öelnud, et ta kuulus kategooriasse “arreteerida siis, kui lääneliitlased teevad dessandi Prantsusmaale”. Arreteerimine jäi ära ilmselt sellepärast, et siis oli Rein Sepp juba tegevväes.

Kõne Hitleri adjudandiga ei jäänud aga viimaseks. Veebruaris 1943 võttis Rein Sepp ühel õhtul (ise voodis lamades, nagu ta jutustas) ühenduse kindralkomissar Lietzmanniga, avaldamaks protesti 24. veebruari äripäevaks jätmise vastu. Kindralkomissar olevat vastanud vägagi sõbralikult, seletanud, et sõjaaegseid pingutusi peab tegema iga rahvas, ka saksa rahvas ei saa tähistada NSDAP asutamise päeva! Aidaku härra Sepp seda selgitada Tartu haritlaskonnale, ühtlasi edasi öeldes, et tema, Lietzmann, isiklikult kahetseb… Kõne olevat kestnud tublisti üle tunni.

Kolmas kõne jäi siiski pidamata. Millal Rein Sepp selle tellis, on ehk hea tahtmise korral tuvastatavgi, sest selle ajendiks oli Rootsi kuninga protest juutide hukkamise vastu Eestis (või Baltimail). Rein Sepp kavatses talle avaldada ühelt poolt kiitust, teiselt poolt aga laitustki: miks ei protesteerinud Tema Majesteet 1941. aasta küüditamise puhul? Kõne vastuvõtmisel olevat keskjaamast öeldud, et tehniliselt on ühendamine Rootsiga võimalik, kuid tarvis on luba SD-st, mille Rein Sepp siiski hankimata jättis.

Need anekdootilised lood iseloomustavad minu arvates üht osa Rein Sepa isiksusest väga ilmekalt. Noormehe lõbusast seiklusjulgusest arenes aastakümnete jooksul midagi suurejoonelist: see ilmetlusväärne fantaasiaküllus, vahel ka üleküllus, mis on andnud lausa müstilise jõu tema küpseea loomingule, eriti tõlgetele kaugete aegade luulest.

Teeline ja lindprii – anglosaksi Eglités

Tiit Aleksejev

Iga inimene, kes oma eesmärgi poole püüdleb, on teeline, homo viator, seda sõltumata ajast ja kohast.  Eelkõige kehtib see igasuguse loomingu kohta. Selleks, et midagi luua, peab autor või looja olema teel iseenda juurde. Seda mõistagi kaasaja seisukohalt, mil inimene on looja tänamatu koorma enda kanda võtnud. Keskaja maailmas, pidi “see, kes midagi loob”, olgu selleks siis tekst või pilt,  olema teel Jumala poole. Ainult Jumal on tõeline looja ja inimene saab parimal juhul olla vaid töövahendiks – suleks või pintsliks -, mis ei liigu omasoodu vaid mida juhib kellegi käsi. Inimese elu on teekond, mille eesmärgiks on Jumala juurde jõuda ja see, kas see püüdlus ka väliselt fikseerub, on iseenesest täiesti teisejärguline. Sooviksin siiski keskenduda neile, kelle elust on jäänud tekstiga kinnistatud jälg.

See ettekanne on järelkaja Rein Sepa poolt eesti keelde vahendatud anglosaksi eleegilisele poeemile The Seafarer, –  “meresõitja” -,  “see, keson mereteel”.  Rein Sepp on selle pealkirja tõlkinud Lindpriiks, seda eelkõige poeemi sisust lähtudes. Selles ühesainsas tõlkenüansis sulavad ühte kaks, nüüdseks juba võrdselt kadunut maailma. Poeem on tõlgitud Rein Sepa elu lõpuperioodil ja selles võib näha tema enda elu kokkuvõtet.  “Lindpriis”  liituvad anglosaksi ja Eglitési maailm, kus Rein Sepp elas, sujuvalt ühte. Selles seisnebki suure tõlkija meisterlikkus, et ta suudab teatud teksti mingi keskkonna külge kinnistada, ilma et ajalised piirid teda sealjuures eriliselt kammitseksid.  Seda liitumist lihtsustas asjaolu, et ka tõlkija ise oli olnud ühtaegu nii teeline kui ka lindprii. Mida lindpriistaatus tähendab,  teadis Rein Sepp sõjajärgsetest aastatest ja teel oli ta kogu oma elu.  Kuidas võisid need mõisted aga asetuda sellel kultuurimaastikul, kus anonüümseks jäänud anglosaks “Lindprii” VIII – IX sajandi paiku kirja pani?

Poeemis käsitletakse mereteed  ja sellel liikuvat inimest, kelle credo selgub “Lindprii” esimesest kolmest värsireast:

Iseendale leidma pean           oma laulude

                                                                     tõe,

oma teekonnast laulma,        kuidas tihtigi

                                                                     talusin

vaeva täis päevadel põhjatuid raskusi,…

Neid mõtteid värssideks vorminud anglosaks võis seda teha kindlate kloostrimüüride vahel, aga oma mälestustes on ta taas teel, ta otsib midagi ja ainult selle millegi leidmine tähendab tema jaoks tõelist päralejõudmist. Viimases stroofis ütleb autor:

Mõistkem ära,              kus meil me kodu on,

mõelgen järele,          kuidas temani jõuda,

tehkem kõik selleks, et me ikkagi

                                                                     suudaks

näha ükskord eespool jäägitut

                                                         õndsust,

kus Issanda armus    võiks kesta me

                                                         elu,

lootus taevastes.        Kõige Pühamat

                                                         tänagem,

et meile ta toeks on, maailma valdajat,

igavest Issandat        ikka ja igavesti.                                                                     

         Sellega avaldab autor meile oma teekonna lõpp- eesmärgi.  Poeemi alguses asub ta teele, et poeemi lõpus Jumalani jõuda.  Poeem ise on teekond,  täis jäisust, üksindust ja eneseületust. Kohati haarab seda lugedes lausa füüsiline külmatunne:

31.     Pimenes öö,      lumepilv põhjast,

          rannad – roostikud härmas,     rahet sadas,

          teri kõikidest külmimaid.          

Samas on see ainult tühine osa teelise katsumustest, ning külmast raskem on taluda üksindust ja kaitsetust.  55. – 59. real ütleb autor otse välja:

                      ……..Ei tea see mees,

kaitstuses leebunu,   mida lindpriide

                                                         radadel

küll kõikjal ja kaugustes       kannatus

                                                         tähendab.

“Kannatus” tähistab selles kontekstis eelkõige “kaitsetust” ja sellest sündivat ängi ja kõige selle läbipõimumisest räägivad read 23 – 26:

Tormid tuisklemas kaljudel, neile tiir

                                                                     vastas,

jää kiiskamas sulgedel,                     kotkas

                                                                     kriiskas,

ühtvalu tumetiivane.                        Ei ainustki

                                                                    kaitsjat,

kes lohutand oleks                mu laastatud

                                                                      meeli. 

 15.  värsirida võtab selle külma, üksinduse ja kaitsetuse kokku vaid kuue sõnaga:

talv läbi liikusin mööda lindpriide

                                                       jälgi,…     

Kuus sõna, millese on kätketud poeemi ja teekonna sõnum…Mida see tähendab? Võttes aluseks keskaja mentaalsustes nii olulise Imitatio Christi, Kristuse jälgedes käimise, ja pöörates selle pahempidi võiks väita, et see, kes liigub mööda lindpriide jälgi, on ise lindprii. Siin ilmneb teatav vastuolu.  Teekonna keskel on Jumala, s.o. igati õilsa ja täiusliku eesmärgi poole teele asunud kristlasest saanud lindprii.

Lindpriiks olemine tähendas keskaegses reaalsuses midagi, mis võis sõnas lindprii kätkenud poeesias väga kaugel seista. Seda väljendab hästi inglise k.  outlaw – “see, kes seisab väljaspool seadust”.  Seaduste mõjupiir oli ühtlasi ka keskaegse ühiskonna piiriks. Lindprii oli ääreasukas sõna otseses mõttes: asus ta ju mitte ainult ühiskonna vaid ka omaenese eksistentsi piirimail. Sellist inimest võis kõrgemale autoriteedile – näiteks kuningale -, toetudes karistamatult tappa,  suguvõsa kättemaksu kartmata.  Oma elu säästmiseks pidi lindprii olema alati teel, põgenedes sel moel teda igast küljest ähvardava ohu eest. 

Lindprii – staatuse aluseks oli sundvõõrdumine, eelkõige mingist paigast, seejärel teistest inimestest ja lõpuks iseendast s.o. oma elust. Keskaja puhul võib seda kokku võtta kolme sõnaga:   Exsilium, excommunikatio, exsecutio –  maapagu, kristlaste seast väljaheitmine, hukkamine. Kõike seda tähistab ladinakeelne konstruktsioon –  ex + seco – ecseco.  Tähendusteks on teiste seas: eraldama, isoleerima;  ära võtma, ilma jätma; aga ka  ammutama, saama.  Millestki ilmajäämine võib olla ka millegi saamine. Selleks, et saavutada, tuleb loobuda.  See on paradoks, millel põhinevad vabanemisreligioonid – ühte sihtmärki suubuvad erinevad teed -, ja nende seas ka ristiusk.  “Lindprii” puhul väljendub see ridades 64 – 66:

                                    …sest ju kutsuvad

rohkem mind

Issanda rõõmud         kui see surnud elu

                                                         siin,

maine ja mööduv…

Seega: vabatahtlik võõrdumine kõrgema eesmärgi nimel,  koos kõigi sellest tulenevate ohtude ja riskidega.  Kõik saab alguse  pagendusest, olgu siis sunniviisilisest või vabatahtlikust, aga igal juhul kusagilt lahkumisest eesmärgiga kuhugi välja jõuda. Keskajal tähendas see eemaldumist senisest korrast, stabiilsusest ja ringkaitsest. Homo viator ‘ist, teel olevast inimesest  saab  homo alienus, võõrdunud inimene. Kui teekonna alguses võõrdutakse, olgugi vaid ajutiselt, oma varast, maavaldusest, perekonnast, siis ühel hetkel võõrdutakse iseendast. See ei olegi nii hirmus. Inimese elu on üksainus   suur valik: kas võõrdumine Jumalast või võõrdumine maailmast s.o. kõigest peale Jumala.

Keskaja dualistlikust mõttelaadist lähtuvalt võiks  seda tähistada positiivse ja negatiivse  võõrdumisega. Teekonna algus kätkeb võimalust mõlemaks.  Teele minnes kaotab inimene oma fikseeritud staatuse, ta on võrdselt avatud nii pluss -kui ka miinusmärgile. Teekond toimub siiski Jumala loodud korrapära raames. Samal ajal viib teekond korrastatuseni ainult läbi kaose. Selleks, et inimene suudaks ammutada kõige täiuslikumat, peab ta loobuma absoluutselt kõigest,  lõpuks ka iseendast. Poolele teele jäämine on nurjunud teekond Jumalani. Inimene ütleb lahti oma varast,  staatusest ja lõpuks ka Jumalast. Positiivse ja negatiivse võõrdumise segunemine annavad tulemuseks alati miinuse. Inimene eemaldub kõigest ja tal puudub võimalus üldse kuhugi välja jõuda.  

Ja siis jääbki inimene mööda lindpriide jälgi ekslema. Juhul kui teeline aga oma suuna säilitab, kui ta oma otsusele kindlaks jääb,  siis võib ta mööda lindpriide jälgi Jumalani jõuda.  See traditsioon tuleneb otseselt “Lindprii” keskkonnast –   VI – VIII saj. iiri ja anglosaksi munkadelt – kes Jumala nimel ette võetud vabatahtliku eksiili – idee reaalsuseks vormisid.  Pagendusest ja teelolemisest saab Britanniast lähtuva misjonitegevuse üks põhiprintsiipe ja  kandub sel moel ülejäänud Euroopasse. Eelnevalt oli selles osas valitsevaks benediktiinlik ideaal – stabilitas loci – Jumala teenimiseks vajalik kohastabiilsus maailmast eraldumise läbi. Sisuliselt oli tegu kaose eest varjumisega kloostrimüüride taha. Nüüd väljutakse korrapära vallide vahelt ja asutakse Jumala poole teele ja see tee viib läbi kaosest kantud maailma.

Korrapärani on võimalik jõuda ainult kaost ületades. Siinkohal võiks rõhutada kui oluline on liide “ränd” keskaja kultuuris – rändmunk, rändrüütel, rändkaupmees, rändüliõpilane. Võrdluseks võib tuua tänase maailma, globaalse küla, mis on väliselt ääretult dünaamiline, end ühte taustsüsteemi sulgunud. Puuduvad rändpoliitikud, rändprofessorid, rändmagnaadid. Kõik asuvad turvaliselt oma müüride vahel. Väliselt dünaamiline maailm seisab paigal, seda hoolimata asjaolust, et vähese vaevaga on võimalik suuri vahemaid katta.  See haakub otseselt veel ühe  “Lindprii” sõnumiga:

101. jõuetuks kuld jääb         Jumala võimu ees…

“Kuld” tähistab siinkohal maiseid väärtusi laiemalt. Selles värsireas antakse edasi  poeemi tähtsamaid tõdesid, mis kehtib võrdselt igas kultuuris – teisejärguline hajub,  oluline jääb. Keskaja kultuurikontekstis mõtestati opositsioon: jäävus versus kaduvuslahti kujulmaine versus taevane.  Kõik maine kaob. Maine kaitse on jõuetu kaose võimu ees.  Kaosest võib end eraldada või selle olematuks mõelda, aga kui inimene ei ole valmis läbi kaose liikuma, siis tuleb see kaos ükskord temani.   Ja seda vägagi konkreetsel teel:

68. – 71. Ikka asju on kolm,    milledest üks siis,

             et täis saaks me aeg, ka tõepoolest

                                                                                loeb:

              vanadus, tõbi           või surmav võitlus

               koolema määratuil katkestab elu.

VIII sajandist saadik ei ole selles osas suurt muutunud. Kaasaja inimene teab seda väga hästi,  aga ta eelistab seda teadmist vältida. Järelikult ei ole ta kaost läbivaks teekonnaks ette valmistatud. Ja mis eesmärgil soovikski ta seda teekonda ette võtta? Kuhu soovib ta välja jõuda? Eelkõige seostub kaasaja inimese elu eneseteostusega, aga kui kriis enesega seostuva purustab, siis ei ole edasi minnes enam millelegi toetuda.Nii väldib kaasaja inimene seda teadmist aga võõrdumist tal vältida ei õnnestu. Ja just selles osas jääb ta poolele teele pidama. Võõrdumist tõlgendatakse kui ebameeldivat paratamatust ja mitte kui väljapääsu sellest paratamatusest. Võõrdumine on märguanne teeleasumiseks. Selleks tuleb aga teatud ballastist loobuda. Märguanne on antud aga selle kõrval püsib endiselt  soov võimalikult rohkem ammutada ja võimalikult vähesest loobuda. Vaevalt, et loobumise väljakutse keskaja inimeselegi kerge oli, aga see, mida maha jättes saavutada võis, püsis omaette väärtusena veel sajandeid.  Selleni viiv rännak võis aga olla vägagi julm.

Gerhart Ladner on võõrdumisest  alustatud  teekonda avanud Shakespeare´i “Kuningas Learile” toetudes, mis ei olegi ju midagi muud kui ood teelolekule ja eksiilile. Kuningas Learist on saanud pagulane, keda saadab tema eksiilis ainus truuks jäänud lähikondlane, kelleks on narr. Kuningas ja tema narr, kaks lindpriid.  Learis võib näha kaose ja lagunemise sümbolit: tema kuningriik jaotatakse juba loo alguseks ja edasi laguneb kõik nagu hammas.  Narr kehastab hoolimata oma narrusest korrastatust ja see korrastatus – ainus jõud, mis kuningat toetab -, saab avalduda ainult narruse läbi. Seda tingivad juba maise ilma reeglid.  Narr viib kuningat käekõrval äikesetormis üle nõmme, läbi kaose korrapära poole. Mõlemad on võõrdunud, alguseses  staatusest, seejärel tervest mõistusest ja lõpuks elust. Ja mõlemad jõuavad pärale. Nii nagu jõuab pärale anglosaksi lindprii. Ja nii nagu Rein Sepp.                       

Muinasgermaani hingekäsitusest

Tarmo Kulmar

Sissejuhatuseks

Käesoleval tööl on kaks eesmärki: esiteks anda põgus ülevaade vanade germaanlaste hingekujutlustest, toetudes tuntumate uurijate käsitlustele ja teiseks uurida, kas ja kui palju on germaani hingekäsitus kooskõlas nn. Wundti-Arbmani hingefenomenoloogilise teooriaga.

Saksa psühholoog ja usundiloolane Wilhelm Wundt juhtis juba sajandivahetusel

tähelepanu animistliku hinge pluralismile: hing ei ole üks tervik, vaid koosneb kahest põhialgest – kehahingest (Körperseele) ja vabahingest (Freiseele). Kehahing on seotud organismiga ja usutavasti on ka hingekujutluse arengu varasem faas. Ta inkorporeerub organeisse ja pilku, viimases faasis võib ta ka keha maha jätta. Vabahingekujutlus on ilmselt hilisem ja tal on samuti kaks põhifaasi: hingushing, mis võib oma erikujudes keha maha jätta ja taas naasta (O. Looritsa järgi irdhing), ning varihing, mille lõppkuju jätab inimkeha pärast surma maha ja sünnib ümber (O. Looritsa järgi siirdhing) (Wundt 1920, 79 jj.).

Kontseptsiooni arendas edasi rootsi usundiloolane Ernst Arbman, kes eristab palju erinevaid kehahingi kui psüühiliste ja füüsiliste funktsioonide kandjaid; vabahing on samuti jagatav erisugusteks vormideks, millest eriti psühholoogiline vabahing võib üleminekuvormina olla ühendatavaks lüliks keha- ja vabahinge vahel (Arbman 1927, 96 jj.).

Niisiis lõi Wundt paljude loodusrahvaste uskumuste uurimisele tuginedes arhailiste kultuuride dualistliku hingeskeemi. Arbmani täiendused ja täpsustused, mis toetuvad varajaste indoeuroopa usundite uurimisele, võimaldavad nimetada seda hingefenomenoloogiat pluralistlikuks dualismiks ehk Wundti-Arbmani hingeteooriaks (vt. lähemalt Kulmar 1992, 1381-1385).

Elav laip

Teatavasti pärineb elava laiba kartus paleoliitikumist ja on seotud inimkonna vanimate usundikujutlustega (Eliade 1978, 10). Megaliitkultuuri hiiglaslikud hauakonstruktsioonid indoeurooplaste-eelsest neoliitilisest usundikihist lasevad selgesti oletada vähemalt varases faasis elava laiba kartust. Ka indoeuroopalikust germaani usundist on selliste uskumuste säilimise kohta palju tõendeid. Kujutlus, et surnu elab edasi kivikangrus või hauakambris, ulatub välja küllalt hilisesse aega (de Vries 1935, 156). Ajajärgul, mil juba käibivad komplitseeritud animistlikud ettekujutused, toimub surnuuskumuste iselaadne kahestumine: ühelt poolt siirdub surnu hingelisel kujul erinevatesse teispoolsustesse, teiselt poolt elab ta edasi oma kivihauas ja võib sealt tulla inimesi kimbutama, kui tema takistamiseks ei võeta ette vastavaid abinõusid: kinnisidumist, luude purustamist, tõrjeriitusi ja lepitusohvreid. Elav  laip (draugr) muutus nn. pärissurnuks alles üleminekuga põletusmatusele, mis peale uute hingeuskumuste omas kindlasti ka elava laiba tõrjefunktsiooni (Hasenfratz 1992, 73). Ohtlike ja vaenulike surnute hulka, kes olid reeglina õnnetut surma surnud, õelad või suure sisendusjõuga inimesed, aga ka teadmamehed, kuulusid ka üleminekuriitusteta maetud lapsed ja vastsündinud (de Vries 1937, 80-87). Hirm mõrvatud laste naasmise ees oli levinud laialdaselt germaani maailmas ja on ulatunud ka Soome edelaossa (Pentikäinen 1968, 353 jj.).

Hingekujutlused

Juba varasemas germaani hingefenomenoloogias on eristatud mitut liiki hingi: inimkujulisi (surnu, kodukäija, elav laip), loomi, kellesse on sisenenud inimese hing (siia kuulus ka libahunt), hingushingi (uduna, varjuna, tulena, ohvrileegina), samuti verehing (Hermann 1992, 28 jj.). Veel ei olnud Wundt formuleerinud oma ühendatavat hingeteooriat, seega ei saanud Hermann korrektset skeemi luua, pealegi on ta ka elava laiba hingede alla liigitanud.

Pädevamale germaani hingefenomenoloogiale on aluse pannud C. Clemen. Põhjalikult on selle välja kujundanud J. de Vries. Mõnevõrra hiljem on seda täpsustanud ja viimistlenud W. Grönbech. Teatud lisandusi on andnud ka B. Alver.

Germaani usundis puudub hingederändamine ja taassünniteooria (Clemen 1934, 112). Hingel on põhimõtteliselt kehaline olemine ja ta kuulub loodusesse. Samal ajal on hing ka keha elustav vägi, elu ise. Muistse arusaama kohaselt olid kõik loodusobjektid hingestatud. Nad olid lisaks veel omavahel seotud ja seega osa ühtsest loodushingestatusest, nagu seda hiljem on Grönbech omakorda rõhutanud (1954, 213 jj.). Seega on germaani usundis väga kaua säilinud ürgsed animatistlikud kujutlused maailma hingestatusest. Sama kehtis ka looduses (päike on iga päev üks ja seesama, sest on üks päikese hing; samal ajal on ta ka erinev, sest iga päev ilmub ju uus päike – eelmise poeg) ja surnuteriigis (Hel selle valitsejana on üheaegselt surm ja surnuteriik kui tõeline isiksus, kelle on surma omadused) (Grönbech 1954, 227, 234). Ka selles filosoofias peituvad animatismi sugemed. Animatistlikul ajajärgul tekkinud kujutelmad on tihedalt läbi põimunud animistlikega: loodus on vabade personaalsete hingede riik, kus inimene ja mitteinimene asuvad ühel ja samal ekistentsitasandil ja on suguluses või partnerluses. Loodushinged ei ole lihsalt jumalate teenrid, vaid sõltumatud hinged ehk väed (megin), igaüks oma nimega (Grönbech 1954, 286 jj.).

Näeme, et vanimaks ja ühtlasi alusmõisteks hingedele on vägi. Vaatleme nüüd, kuidas erinevad autorid eristavad hingekomponente. De Vries leiab, et inimese manifestatsiooniks on fylgia (väliskuju, keha), mis võib tähendaga kaitsevaimu ja esineda loomana, kuid ilmuda ka unes. Talle väga lähedal seisab haltia kui samuti isiklik kaitsevaim. Tähtsaim inimese komponent on hamingja, inimese õnn, mis teda läbi elu saadab. Algselt on ta olnud impersonaalne ja seejärel personifitseerunud. Kehalisse sfääri kuulub hamr (kuju, algselt tähendanud loomanahka, mida kanti teatud riitusel), subtiilsesse sfääri aga hamramr kui psüühiline vägi. Mõlemad mõisted kuuluvad hamingja juurde, millel peaks de Vriesi järgi olema nii materiaalne kui ka vaimne olemine (1937, 349-353). See skeem sisaldab küll keha- ja vabahinge komponente, kuid Wundti-Arbmani teooria alusel on teda võimalik uurida ainult põhijoontes.

W. Grönbechil on kõige aluseks megin, vägi, mis täidab kogu elusat. See on hingeuskumuste animatistlik lähtekoht. Megin sisaldab ka aamegini – jumalate väe. Kehahing hamr oma alaosistega: hamramr ehk beerserki vägi, fjolkuningr ehk kuninga või pealiku vägi. Kehahinge seob vabahingega fjor (meel, mis kujundab isiksuse ja lahkub surmahetkel). Vabahinge osised on vanushing aldr, vaprushing modr, tahte- ja ettevõtlikkushing ning ühtlasi kogukonnameel hugr, elurõõmuhing munr ja vaenumeel heitht. Fylgia sisaldab nii keha- kui ka vabahinge tunnuseid, olles nii väliskuju kui ka unenäohing. Hamingja ei ole mitte niivõrd hing kuivõrd inimese loomus ja tema isiklik saatus, mis on seotud üleüldise, maailma valitseva saatuse urdriga. Ka fylgia on saatusega kuidagi seotud (Grönbech 1954, 258-278). Fylgia võib end inimesele ilmutada kui kaitsevaim (de Vries 1964, 80).

Norra uurija B. Alver kehahinge komponente eriti ei vaatle, kuid vabahing jaguneb tema kontseptsiooni järgi varihingeks (skyggesjel), mina-hingeks (hugr), millel on hulk komponente (ebateadvuslik mõte hugsa, suguvõsa mälu vordr, kuri silm hygdragning jt.) ning teiseks minaks või teisikvaimuks – väljuvaks ja naasvaks irdhingeks fylgja (Alver 1989, 110-127).

Kokkuvõtteks

C. Clemen on usundiloolase ja teoloogina esmajoones toonitanud hingekujutluste tekke animistlikku alget ja näidanud selle paikapidavust germaani usundis, samuti on ta püüdnud kujundada selle hingekäsituse esmast süsteemi. Germaani usundiloo klassik J. de Vries on hingeskeemi tema põhilistes fenomenoloogilistes joontes välja arendanud ja põhjendanud. W. Grönbech on seda skeemi täpsustanud ja viimistlenud, kuid mis kõige tähtsam – on andnud talle filosoofilise lahtimõtestatuse nii nagu on ta teinud germaanlaste vaimuilmale üldse. B. Alveri skeem tundub esmapilgul teistele vastu rääkivat. Tegelikult põhikontseptsiooni muudatusi ei tule, küll aga lisandub detaile, mis on omased eelkõige põhjagermaani, st. skandinaavia usundikihile.

Niisiis näeme, et nii põhijoontes kui ka enamikes detailides vastab vanagermaani hingekäsitlus Wundti-Arbmani pluralistlikule dualismile. Hinge kaksikjaotusest annavad tunnistust ka kirjalikud allikad, eriti “Vanem Edda”, kus esimesed inimesed Askr ja Embla said “Odinilt hinge ja ja Höönirilt hõnguse” (Säärmundr 1970, Völuspá, 18). Muidugi on ka selliseid hingenähtusi, mis Wundti-Arbmani skeemiga ei kattu, nii nagu on see kõikide usundite puhul.

Tundub, et Körperseele-Freiseele skeemist läheb välja hamingja mõiste. See ei ole iseenesest hing, vaid hingelaadne kaitsevaim (Simek 1984, 156). Ta tähendab õnne, igal juhul midagi enamat kui inimeses elav vägi. Väljapaistvatel inimestel on teda rohekm kui teistel (de Vries 1964, 79). Selles tähenduses tuleks teda võrrelda teiste indoeuroopa varajaste usundite väenähtustega, analoogiliselt polüneeslaste mana-kujutlustele. Tema juured peituvad niisiis animatistlikus ürgminevikus, germaanlaste juures seondub ta aga saatuse mõistega.

Ka hugr ei sobi hästi dualistlik-pluralistlikku skeemi. Kujutab ta ju endast peale inimese isikuomaduste ka sugukonna ühismeelt. Sugulased moodustavad hugri, ta on ka suguvõsa au, sest kogukondlase au on osa kogukonna aust (Grönbech 1954, 279 jj.). Asjata ei seisa “Vanemas Eddas”: “Loomad surevad, sugupuud surevad/ ja sina samuti,/ tean aga ühte, mis iial ei sure:/ kohus koolnute üle” (Säämundr 1970, Hávamál, 76, Rein Sepa tõlge).

Kirjandus

Alver, Bente G. 1989. Concepts of the Soul in Norwegian Tradition. – Nordic Folklore. Ed. By Kvideland and H. Sehmsdorf. Bloomington, Indiana Univ. Press

Arbman, Ernst. 1927. Untersuchungen zur primitiven Seelenvorstellungen mit besonderer Rücksicht auf Indien. Bd. I. – Le Monde Oriental, 20, Uppsala

Clemen, Carl. 1934. Altgermanische Religionsgeschichte.Bonn, Ludwig Röhrscheid Verlag

Eliade, Mircea. 1978. A History of Religious Ideas. Vol. I. Chicago, The Univ. of Chicago Press

Grönbech, Wilhelm. 1954. Kultur und Religion der Germanen. B. I. Darmstadt, Wissenschaftliche Buchgemeinschaft E. V.

Hasenfratz, Hans-Peter. 1992. Die religiöse Welt der Germanen. Freiburg, Herder

Herrmann, Paul. 1992. Deutshce Mythologie. Neu hgg. Von Thomas Jung. Aufbau Taschenbuch Verlag

Kulmar, Tarmo. 1992. Eesti muinasusundi hingefenomenoloogiast I: Animism ja preanimism. Akadeemia, 7

Pentikäinen, Juha. 1968. The Nordic Dead-Child Tradition. FF Communications, 202. Helsinki

Simek, Rudolf. 1984. Lexikon der germanischen Mythologie. Stuttgart, Alfred Kröner Verlag

Säämundr 1970 = Vanem Edda. Tlk. Rein Sepp. Tallinn, Eesti Raamat

de Vries, Jan. 1935. Altgermanische Religionsgeschichte. B. I. Berlin. Leipzig, Walter de Gruyter

de Vries, Jan. 1937. Altgermanische Religionsgeschichte. B 2. Berlin. Leipzig, Walter de Gruyter

de Vries, Jan. 1964. Die geistige Welt der Germanen. Darmstadt, Wissenschaftliche Buchgesellschaft

Wundt, Wilhelm. 1920. Völkerpsychologie, IV. Mythus und Religion, I Teil. Leipzig, Engelmann

Mehetapja naine skandinaavia keskaegses ballaadis

Loone Ots

Eeskõne

Siinesitatu eesmärgiks ei ole pakkuda kõrgvaimset tõsiteaduslikku uuringut. Asja mõte on tutvustada Eestis siiani vähe tuntud ainest, mis pakub huvi kas või kui eesti pärimuse võrdlus. On väheusutav, et Eesti ning Skandinaavia geograafiliselt ja poliitiliselt seotud alasid ka rahvaluuleliselt kõrvutada ei tohiks. Niisiis on  kirjutis eelkõige tutvustus, mis kutsub huvilist lugejat üles loetust paar sammukest edasi rändama.

Skandinaavia mehetapmiste karm liigitus on üles tähendatud pigem selleks, et rikkast ning keerukast ainesest mingitki täpsust leida.

Probleem

Skandinaavia naismõrtsukate uurimine kasvas välja autori huvist mehetapjate naiste vastu eesti rahvaballaadis. Motiiv, milles naine tapab mehe, on seotud kahe regilaulu tüübiga: “Suisa suud” ja “Mehetapja”. Esimene tüüp on lihtne lahata: neiu, keda kimbutab vägistaja hiid (Kalevipoeg), tapab tolle noaga ning teatab sellest oma vanematele, kes teda au kaitsmise eest kiidavad. “Mehetapja” sisu on ähmasem. Neiu võrgutab rikka mehe või abiellub temaga: kui mees tuleb neiuga ööd veetma, langeb ta salamõrva ohvriks, sest naine on pannud voodisse noad ja odad. Kuriteo motiiv jääb selgusetuks. Laulu teise poole moodustab mõrvari maagiline põgenemine, kuni süüdlane, keda loodus ei varja, end uputab.

Allikas

Roima põhjust eesti rahvalaulust ei leia, seepärast asus allakirjutanu võrdlevalt tegelema kirjeldava kataloogiga “The Types of the Scandinavian Medieval Ballad” (in collaboration with Mortan Nolsoe and W. Edison Richmond ed. Bv Bengt R. Jonsson. Svale Solheim and Eva Danielson. Universitetsforlaget Oslo-Bergen-Tromso 1979. Instituttet for sammenlignende kulturforsking. Serie B: LIX). Mainitud kataloog kätkeb andmestikku 837 ballaaditüübi kohta Rootsist, Norrast, Taanist, Islandilt, Fär-saartelt ning Shetlandi saarelt. Üllatavalt oli üle 400 tüübi otseselt või kaudselt seotud mehe surmaga naise pärast. Tüüpide vaatlus kasvas välja alltoodud katseks neid liigitada. Tüübikataloog ise kasutab alljärgnevat liigitust.

A: ballaadid üleloomulikkusest (75 tüüpi), sinna alla kuuluvad ballaadid nõidusest ja maagiast, ballaadid üleloomulikest olenditest. B: legendid (37 tüüpi). C: ajaloolised ballaadid (41 tüüpi). D: rüütliballaadid (440 tüüpi). E: kangelaslood (167 tüüpi). F: naljaballaadid (77 tüüpi). Siinses käsitluses vastavad ballaadide numbrid kataloogi omadele. Tehnilisil põhjusil on nimede transkribeerimisel orginaalist lahku mindud. Nii on kirjutatud  a pro å, o pro ø, ae pro æ ja oe pro œ. Küsimusi võib tekitada ka tõlkimine. Tõlkides sõna “knife” on autor siiski säilitanud vormi “nuga” ega ole seda käsitlenud “pussi” või “pistodana”. Nuga on väikese terariista tarvis kõige üldisem nimetus, mille alla mahuvad teised täpsemad. Ka anglosaksi keeleala pärimuslikes ballaadides (Child) on mehetapja naise põhirelv nuga (“knife” võib küll ka pussiks tõlkida, kuid vaevalt keskaegsed daamid oma toas või pihikus pussi-tüüpi relva hoidsid. Eriti levinud taparelv on nimelt sulenuga (“pen-knife”), mitte puss (“knife”, “dagger”, “winger) või pistoda (“dagger”, “poniard”, “dirk”).

    Naine kui tegelik tapja

Liigitus tapmisviisi järgi

1. Nuga (9 juhtu) Tapetu-tapja suhete järgi:
2. Hüljatud armuke (4).

D 242 (Stolt Bodins haevn): mees pakub rasestunud armukesele mitte abielu, vaid riideid oma olukorra varjamiseks ja neiu tapab ta öösel voodis. D 239 (Frillers haevn):kui mees lubab armukese maha jätta, lööb too talle hüvastijätul noahaava. Kodus valetab mees, et teda haavas puuoks. D 240 (Fru Sidsels haevn): varieerib sama süzeed, täpsustades, et mees lubab neiu pärast esimest armuööd hüljata. D 241 (Stolt Elins haevn): hüljatud armuke tapab hülgaja tolle pulmaööl, kuid säästab pruuti, kes on enne tema kaitseks kõnelnud. Kõik neli ballaaditüüpi on levinud Taanis ning ainult D 239 on tuntud ka Rootsis. Kõigil neljal juhul ei järgne kuriteole mingit neima, mis viitab, et tapetud mees on ikkagi süüdlane, eetikanormide murdja; vastutus kõlblusetu teo eest ei lange naisele. Neitsi võrgutamise puhul järgis seda põhimõtet nimelt paganlik, mitte kristlik germaani ühiskond. Niisiis on antud ballaadid tekkinud kas enne kristlikku aega või peegeldavad ristiusueelseid vaateid.

b. Vägistaja või võrgutaja (3).

D 169: (Gioerdalin sting herre Per): neiu, keda mees püüab vägistada, lööb talle noaga südamesse, tõstab ta hobuse selga ning laseb tollel haavatu koju viia. D 171 (Roselille moe): pääsemaks verepilastusest lubab õde vennale oma sõbratari või ümmardaja. Too lööb vägistajale noa südamesse ning käsib õel venna tarvis surilina õmmelda. D 413 (Guldsmedsdottern som dräpte kungen): kuningas tahab võrgutada kullassepa tütart ning sunnib teda noa ähvardusel endaga voodisse heitma. Enne patutegu kuningas uinub ning tütarlaps pistab ta noaga surnuks. Kolmest esitatud tüübist on esimene tuntud Norras, teine Norras ja Taanis ning kolmas Rootsis.

Ebamaine võrgutaja.

A 48 (Naekkens svig): näkk riietub härraks ning ahvatleb tütarlast, kes päästab end näkki nimepidi hüüdes või teda noaga lüües. Tuntud Taanis, Fär-saartel, Islandil, Norras ja Rootsis.

Määratlematu

D 317 (Palle Tvieson som vart drepen i dansen): mees läheb pulma: teda hoiatatakse, et ühel neiul on kaasas nuga ja mõõk. Ta ei hooli hoiatusest ning tüdruk tapab ta tantsul. Tuntud Norras. Tapmine tantsides seostub Ali-Baba looga.

Mürk (6 juhtu)

1. Pruut tapab peiu.

D 325 (Herr Peder forgiven af haeresten): mehe kihlatul on teine kosilane ja neiu mürgitab õige peigmehe. Tuntud Taanis.

• Hüljatud armuke.

D 244 (Hertugans Slegfred): hertsogi vana armuke pakub talle mürki, millest surevad nii mees kui ka tema mõrsja. Hertsogi vend põletab mõrtsuka tuleriidal. Levinud Taanis

• Naine tapab võrgutaja.

A 49 (Herr Boesmer I elvehjem): Näkitar pakub mehele unustusjooki, kuid see on liig kange (mürgitatud – Kesk-Rootsi) ja mees sureb. Tuntud Taanis, Norras ja Rootsis.

• Ema tapab poja, ennetamaks ebasoovitavat abielu. Takistuseks on seisuste sobimatus või verepilastus. Mõlemad tüübid tuntud Taanis.

D 327 (Hertugen af Skare): mees röövib kloostrist neiu. Mehe ema joodab pojale mürgitatud veini. Tema armastatu sünnitab samal ööl kolmikud; ta sureb ise ja ainult üks jääb ellu. D 385 (Tistram og jomfru Isolt): Tistram ja Isolt on õde-venda. Verepilastuse vältimiseks saadavad vanemad õe keisri õukonda kasvatada. Aastaid hiljem tuleb sinna ka vend. Noored armuvad ja keisri naine, kes nende sünni saladust teab, mürgitab nad.

• Kombinatsioon (veritasu + enesekaitse)

D 158, D 159 (Bothildar kvaedi): kuningas kuuleb Bothildi laulmas ja saadab talle järele. Neiu tuleb koos vennaga, kes tapetakse, kui ta keeldub õde kuningale loovutamast. Bothild maksab kätte: ta segab mürgi ning palub kuningat enese terviseks juua. Too sureb ja Bothild läheb kloostrisse.

Tuli (3 juhtu).

1. Ebasoovitav kosilane.

E 162 (Venill fruva og Dremedrosi): Hiiusoost kuninganna Drembedrosi sunnib oma kasutütart hiiuga abielluma. Pulmaööl kallab pruut kõigile mõdu, kuni nad purju jäävad, ning põletab seejärel maja koos rahvaga. Koju jõudes paljastab ta oma isale võõrasema kuriteo ja isa tapab Dremedrosi. Tuntud Norras.

• Veritasu

D 386 (Tistrams tattur): Tistram ja Isolt armastavad teineteist, kuid esimese vanemad on nende abielu vastu. Nad saadavad poja Prantsusmaa kuninga juurde. Oma kaaskirjas paluvad nad, et Tristram võiks naida kuningatütre või ta hukataks, kui ta keeldub. Tistram jääb oma ustavusvandele truuks ning hukatakse. Kui Isolt sellest teada saab, sõidab ta Prantsusmaale, põletab kuninga tolle majas ning sureb kurbusest armsama laiba juures. Tuntud Fär-saartel.

• Ebasoovitav kosilane + veritasu

E 97 (Hildina-kvaedet): Hiluge tapab Hildina armsama, et neiut ise naida. Pulmas joodab pruut kogu rahva mõduga purju, viib oma isa välja ning põletab teised koos majaga. Tuntud Shetlandil. Tavajärgseid hõimusuhteid peegeldab tõik, et kuigi ka neiu isa oli olnud tapetu kosjade vastu, ei laienda Hildina oma kättemaksu temale.

• Pea maharaiumine (2 juhtu).
• Võrgutaja.

D 316 (Lokkesangen): Noormees räägib, kui hästi ta kohtleks tütarlast, kes teda armastaks. Üks neiu kuuleb seda. Öösel tuleb neid noormehe majja. Too ei lase teda sisse, kuid neiu avab ise ukse. Ta võtab mõõga ja raiub mehel pea maha, öeldes, et nüüd ei saa mees enam naisi eksitada. Levinud Taanis ja Fär-saartel.

• Takistav isa.

D 322 (Jomfru fader og faestemand): mees naaseb ootamatult koju ning üllatab oma tütart ja selle armukest. Ta käsib tütrel end tuppa lasta. Too avabki ukse, kuid kui isa sisse astub, raiub tütar tal pea maha. Siis nõuab naine, et armuke temaga abielluks, kuid too tahab lahkuda. Hüvastijätul pussitab neiu armukese surnuks ja läheb seejärel nunnaks. Tuntud Taanis.

• Nõidus (2 juhtu).
• Kosilane.

E 110 (Torsteins kvaedi): kositav neiu, Taani printsess solvab rängalt kosilast, Norra kuninga venda. Vennad alustavad kättemaksuks sõda, kuid ruunide abil tapab printsess oma kosija ning haavab raskelt Norra kuningat. Üks vana nõid tervendab tolle ja üheskoos alistavad nad printsessi. Ta naidakse saekarjusele. Tuntud Fär-saartel.

• Tõrjuv noormees.

A 63 (Elveskud): Elf kutsub endaga tantsima, kuid too keeldub öeldes, et peab peatselt abielluma. Neimana nõiub Elf talle surmatõve. Tuntud Taanis, Fär-saartel, Islandil, Norras ja Rootsis.

• Mõõk (2 juhtu).
• Vägistaja.

D 170 (Stolt Margrete): Margret sõidab kaarikul ja kohtab metsas härra Lavet, kes teda kallistab. Neiu hoiatab, et tal on mõõk, kuid mees ei lase end heidutada, misjärel tüdruk ta tapab. Tuntud Taanis. D 168 (Mo vaerger aeran): rüütel ähvardab Ingerlille vägistada. Neiu vend Peder võitleb tema eest, kuni saab haavata. Siis võitleb neiu enda eest ise ja tapab rüütli (Taani, Rootsi ja kõik tolle mehed). Kuningas kutsub Ingerlille kohtu ette ning annab talle valida, kas surra või hakata tema armukeseks. Nüüd ähvardab neiu tedagi mõõgaga. Kuningas abiellub temaga (Kesk-Taani: leiab talle mehe). Tuntud Taanis, Norras ja Rootsis.

• Soov (1 juht).
• Halb abikaasa.

F 38 (Konen og de to pilegrimme): naisel on halb mees ja ta soovib, et mees oleks surnud. Too surebki. Naine lubab mööduvaile palverändureile kinke, et nad aitaksid meest matta. On mees hauas, hakkab ta lauda katma, kutsumaks koju noori mehi, sest nüüd on ta ilus lesk. Levinud Taanis.

• Määratlemata mõrvad (tekstis lihtsalt “tapab” ilma täpsustuseta. 13 juhtu).Liigitamise aluseks tapetu suhe tapjaga.
• Abikaasa (6 juhtu).

D 323 (Tule Slet, Ove Knar og fru Magnhild): naine tapab mehe, saamaks armukesega abielluda. Kui armuke keeldub, tapab naine ka tema. Levinud Taanis ja Rootsis. D 246 (Hor og mord): mees tapab naise armukese, naine kättemaksuks mehe ja/või lapsed ning iseenda. Tuntud Taanis. B 18 (Herr David og kansstesonner): kasuisa tapab kasupojad, nende ema tapab enda või mehe ja nende ühise poja. Tuntud Taanis ja Shetlandil. Ballaadil on ajalooline alus. F 73 (Kaellingen til skrifte): naine on tapnud võõra või (Kesk-Norra) oma mehe. Ta läheb eri kohtutelt andestust paluma. Igaüks saadab ta edasi “kõrgemale poole”, kellest viimane on kurat. Tuntud Taanis, Fär-saartel, Isalndil, Norras ja Rootsis. A 69 (Hedebys gjenganger): tapetud abikaasa vaim ilmutab, et tapja oli tema naine. Mehe isa põletab mõrtsuka tuleriidal. Tuntud Taanis, Norras ja Rootsis. E 54. Vt. lõik “Edda aines ballaadides”.

• Kosilane (3 juhtu).

D 249 (Faestemoens haevn): Ingerlille põlatud kosilane tapab eduka võistleja ja Ingerlill omakorda tema. Tuntud Taanis ja Rootsis. D 158 (Bothildar kvaedi I): talunik Petur annab peo kuninga ja tema kaaskonna auks. Tallipoiss Logi tahab taluniku tütart Bothildi endale naiseks. Peremees keeldub, kuid Logi haavab teda mõõgaga ning ta annab järele. Bothild ärkab ning imestab, miks keegi teda ei aita. Siis tapab ta ise Logi ning läheb nunnaks. Tuntud Islandil, vrd. D 159 jaotuses 2 e. D 172 (Knud af Borg): ebasoosingus kosilane, kuningas, tapab oma eduka võistleja viimase pulmas. Ta toob teda ärapõlanud neiu enda juurde, kuid lubab, et ei puuduta teda paar esimest ööd. Kui kuningas uinub, tapab neiu tema või (Fär-saartel) kutsub pruut kuninga enne voodisseminekut oma mehe matustele ja tapab ta haua ääres. Tuntud Taanis, Norras, Islandil ja Fär-saartel.

• Vägistaja (1 juht).

D 183 (Herr Ebbes dotter): kaks venda vägistavad kaks õde. Ohvrid paluvad oma isal kätte maksta, kuid too keeldub või ütleb, et seda peaks tegema neidude vend. Tüdrukud lähevad kirikusse, kus kurjategijate ema neid pilkab. Vastuseks tapavad neiud mõlemad vennad. Tuntud Taanis ja Islandil.

• Isa mõrvar (1 juht).

D 354 (Dottre haevne fader): kas õde otsivad üles isa mõrtsuka ning küsivad, kas too on tõepoolest süüdlane. Saanud jaatava vastuse, tapavad neiud mehe. Tuntud Taanis ja Norras.

• Eluohtlik mees (1 juht).

D 411 (Kvindemorderen): mees ahvatleb neiut endaga põgenema ja too nõustubki. Põgenedes peatub mees äkki ning hakkab hauda kaevama. Kui neiu küsib, miks ta seda teeb, vastab mees, et on tapnud juba palju tüdrukuid ja tema saab olema järgmine. Neid ütleb, et kammiks enne surma mehe pead. Too paneb pea ohvri sülle ja uinub. Tüdruk seob mehe kinni, äratab üles ning tapab ta. Kesk-Taani, Kesk-Norra ning Kesk-Rootsi variantides kohtab ta koduteel oma sugulasi, kes on lootnud pärida tema kulda, ning jutustab neile, mida ta on teinud. Tuntud Taanis, Norras ja Rootsis.

• Kombinatsioon (ebasoovitav kosilane + isa mõrvar, 1 juht).

E 45 (Kongurin ut I Spann): Kaitsmaks end ebasoovitava kosilase, Hispaania kuninga eest, kes on tapnud ka tema isa, võtab printsess Ingibjorg relvad ning surmab võitluses mitu kuninga meest. Ta võetakse kinni, kuid vend Pedur tuleb ja vabastab ta. Tuntud Fär-saartel.

• Täielik määratlematus (1 juht). Selle jaotuse moodustab kogumiku lühim ballaadikirjeldus.

D 318 (Faeldet for Vennelils): mees lamab surivoodil. Ta lamab seal naise pärast ja peab nüüd surema. Tuntud Taanis.

Varianditi võib tapmisviis erineda. Näiteks tüübis D 245 (Herr Peders slegfred, levinud Taanis, Fär-saartel, Norras ja Rootsis) tapab hüljatud armuke Kesk-Taanis peiu pulmaööl pussiga, kuid säästab mõrsjat, kes on tema vastu lahke olnud. Samuti Kesk-Taanis, aga ka Kesk-Rootsis ja Fär-saartel poob mahajäetu end viljapuuaeda üles, seda nähes tapab hülgaja enese ja tema pruut sureb kurvastusest. Norras ja Kesk+Rootsis süütab hüljatu pulmamaja, milles hukkuvad nii pruut kui ka peigmees. Tüübis D 78 (Herr Hjaelmar, tuntud Taanis, Norras ja Rootsis) võrgutab Hjaelmar neiu. Neiu vend tapab võrgutaja ning viib tema pea õele. Õde pistab venna surnuks või (Kesk-Taanis, Norras) mürgitab ta. Kesk-Taanis on lool hoopis õnnelik lõpp: vend annab õe Hjaekmarile naiseks.

Võimalikud on ka eri motiivide liitumised, seda eriti muinasjutusüzeeliste ballaadide puhul (kangelasballaadid, tüübid E-jaotuses, nt. E 96, ja mitmed teised).

 Lähedased tüübid

Kõrvuti “päris” mehetapmistega valmistavad Skandinaavia ballaadide naised sageli mehe hukkumist ette, kuid saatus juhib asjad teisiti ning lugu ei lõpe otseselt surmaga. Tapmine noaga asendub ähvardusega, veenmaks meest naisega ööd veeta (F 27, I bondedatterens vold, Taani). Tüdruk viskab noaga meest, kes on pimeduse varjus tema armukest teeseldes temaga öö veetnud, kuid mees jääb ellu ( F 22, Bondedrengen, Taani, Norra, Rootsi).

Selgusetuks jääb, kas on tegemist surma ja mõrvaga, kui armastajad hommikul “ärkavad veres” (D 311,Ribbolt och Göta lilla, Rootsi). Viimati mainitud tüübi juures viiks justkui ähmane jälg eesti “Mehetapja” juurde. Ka mürgitamine võib oodatust teisiti lõppeda. Näiteks annab neiu oma isa ja vendade tapjale mürki, millest too ei sure, kuid kaotab mõistuse, neiu astub kloostrisse (D 437, Frugvin Olrina, Fär-saared). Kihlatu tahab kosilast veiniga mürgitada, kuid teenija reedab tema kavatsuse.Mees sunnib mürgitajat oma jooki ise jooma. Kihlatu sureb ja mees naib teda hoiatanud ümmardaja (D 275, Utrofaestamo vil forgive sin faestemand, Taani, Norra). Krahv vangistab neiu venna, too vabastab venna ning kohtab vangistajat. Nad võitlevad ja naine võidab, kuid ei tapa oma vastast (E 32, Skoldmoen, Taani, Norra, Rootsi). Trollitar, kes tahab tappa meest, hukkab ohvri asemel tolle valmistatud nuku või jõuab ohver ise temast ette (E 140, Herr Hylleland henter sin jomfru, Taani, Norra, Rootsi). Kui mees tahab neiut võrgutada, hoiatab too, et võrgutamine maksaks mehele elu; mees pakub talle sõrmust ja muid kinke ning palub tema kätt (D 124, Moyi og den djerve belen, Norra). Neiu vabastab mehe, kuid too tahab röövida tema au. Ta seob mehe taas kinni või põgeneb (D 412, Asu kvaedi, Island). Surnud, kuid mitte tapetud meest näitab lesk oma uuele kosilasele, mispeale too hirmuga pageb (F 31, Enke og mo, Taani, Rootsi). Mees pääseb oma armsama juurde kloostrisse, teeseldes surnut (D 37, Herr Karl pa ligbare, Taani, Norra, Rootsi). Kahel korral ei luba naine oma noorpõlvearmsamal oma abikaasat tappa (D 424, Flores og Margete, Taani, Fär-saared, Rootsi; D 202, Benedick far enken, Taani). Viimases laulus saab voorus tasu, sest abikaasa sureb varsti ise ning lesk abiellub oma armastatuga.

Naine kui surma kaudne põhjus

Ülejäänud ballaadides põhjustab naine mehe surma tahtlikult või tahtmatult, olles näiteks mõrva õhutaja, kuid mitte täideviija või võistlejate kahevõitluse põhjus. Lisaks rivaallusele võib mees teise mehe naise pärast tappa kui pereliikme, kes naist valvab või armunute kohtamise avastab. Mees võib naise vabastamiseks tappa ka viimase valvuri, vangishoidja või röövli. Mees ise võib hukkuda naise pärast peetavas lahingus. Ta võidakse hukata kui naise au riisuja, keas vahetult sündmuspaigal või kohtumõistmise järel. Armsamast lahkumise (vägivaldse lahutamise, naise surma) järel võib mees surra kurvastusest või ennast tappa. Hukkumine võib olla ka juhuslik, halva õnne tagajärg, näiteks põgenevad armastajad laevaga, mis tormi käes karile jookseb, ning mees upub. Muidugi ongi õnnetu armastus ja naise-mehe suhted seni ballaadi kui zanri jaoks tänuväärseim ja enimkasutatud aines.

Edda ainestik ballaadides

Pea kõik “Vanemas Eddas” esitatud mehehukkamised on olemas ka keskaegses ballaadipärimuses. Aalviissi lugu teisendavad E 160 (Kara kvaedi, Island: hiid kosib neidu, kes on jõuluööl üksi kodus, kuid too hoiab teda küsimistega seni akna taga, kuni ta päeva koites kiviks muutub) ning E 161 (Risin og moyggin, Fär-saared, Norra: sama süzeega laulus metamorfoosi ei toimu, vaid hiid sureb murest, sarnaselt Polyphemose-motiivile). Thrymri loo toob täpselt ära E 126 (Tord af Havsgard, Taani, Fär-saared, Norra, Island) ning selle realistliku teisendi esitab D 353 (Tule Vognson og Svend Gra, Taani: leidmaks ema häbistajat ning isa mõrvarit, riietub mees pruudiks ja võitleb kurjategijaga kirikus altari ees; mõlemad saavad surma). Lai on Völsungite tsükli töötluste maht ning muutlikkus. Mõned laulud annavad Edda-laulude üpris täpse ümberjutustuse, näiteks E 100 (Brynhildar tattur, Fär-saared) toob ära kogu süzee proloogist Sigvördri surmani. Ballaadis E 101 (Sivard og Brynhild, Taani) võidab Brynhildi armastuse, kuid annab ta Gunnari asemel üle Hellit Hagenile. Pärast veriseid sündmusi tapab Hagen Brynhildi ja enda. Ballaadis E 49 (Sivard Snarensvend, Taani, Rootsi) tapab Sivard oma ema päästmiseks kasuisa. Pääsemaks kuninga õue, kus elavad tema seitse nõbu, kes on tapnud ta isa, võtab Sivard emalt võluratsu Granmandti, kellega hüppab üle kuningakoja müüri. Varianditi kättemaks õnnestub, kuid Kesk-Taanis saavad mõlemad hüppajad surma. Hiiu tapmine kosimisülesandena leidub ballaadis E 69 (Sjurdur konuhgsson, Fär-saared). Ballaadis E 74 (Ismal fraega kempa, Fär-saared) on ühes Sjurduriga lohet asendavat maoperet tapmas Isma (Gunnari teisend?), kes madude mürgist kurjasti puretult maha jäetakse. Ta pääseb siiski ja lugu lõpeb õnnelikult Ismali ning Sjurduri poolõde (mitte tütre) Svanhildi pulmadega. Vähem on Eddaga seotud need ballaadid, kus peategelast seob algse kangelasega ainult nimi ning mingi ähmastunud motiiv. Nii kosib Sjurdur kuningatütar Margreti, tapab kahevõitluses oma rivaali ning saab mõrsja isa järel ise kuningaks (E 93, Trondur Jogvansson, Fär-saared). Sarnane on ka ballaadi E 95 (Sjurdur av Noriki,  Fär-saared) sisu. Ballaadis D 238 (Sigvord kongeson, Taani) röövib Sigvord kloostrist neitsi Kristini. Too hoiatab, et kui mees ta hülgab, peab ta surema. Aastaid elab Kristin Sigvordi armukesena. Kord tuleb mees ja teatab, et on ennast kihlanud noore aadlineiuga. Kristin joodab talle ürdileotist ja mees haigestub. Siis palub Sigvord oma elu päästmiseks lepitust, kuid naine keeldub ja laseb tal surra. Gjuukingite liini kannab ballaad E 55 (Hogna tattur I, Fär-saared): Gudruun abiellub kuningas Artalaga, neimamaks vendadele Sjurduri surma. Ta kutsub vennad külla ning ässitab peolauas Artala poega Hognit tapma. Too lööb esimesena. Järgneb üldine heitlus. Gudruun kasutab ruune ning kõik tema sugulased langevad, välja arvatud Hogni. Üks sõdalane moondub loheks, kes pritsib Hognile mürki. Too tunneb, et sureb. Enne surma palub ta pealiku tütrel Helvikil (Oddruuni-Gunnari liin) endaga magada, sigitamaks kättemaksjat. Ta palub oma poeg samuti Hogniks nimetada. E 56 (Grimhilds haevn, Taani) varieerib sama ainest, lisades Edda-pärase hoiatuse motiivi. Ballaadis E 54 (Fraendehaevn, Taani) tegutseb Gudruun Ellindi nime all. Ta naidetakse vägisi mehele, kes varianditi on tema isa mõrtsukas. Kaheksa aasta pärast kutsub mees naise vennad külla. Öösel, kui vennad magavad, tapab mees nad ja sunnib naist jooma nende verd. Neimana hukkab Ellind abikaasa pojad või vennad ja õed ning pakub mehele juua nende verd. Siis tapab ta mehe ja varianditi nende ühise lapse. Ballaadis E 103 (Kjartans taettir, Fär-saared) täidab Gudruun Brynhildri rolli, korraldades Eddaga sarnastel põhjustel Kjartani-Sigvördri tapmise. Ballaadist D 430 (Hagbard og Signe, Taani, Norra, Rootsi) leiame katke Völsungite saagast. Signe on selles Sigvordi tütar. Keelatud armusuhe Signe ja kuningas Hagbardi vahel viib viimase hukkamiseni. Hagbard vannutab armsamat koos temaga surma minema. Neiu lubab end põletada, kui näeb Hagbardi poodavat. Kohtukohal palub Hagbard puua esmalt tema mantel. Nähes seepeale Signe kambrist leeke tõusmas, läheb ta rõõmuga surma. Lisaks Thorile, hiidudele, kääbustele ja Völsungeile on kahes ballaadis mainitud Odinitki. Ballaadis E 78 (Hilmars tattir, Fär-saared) kosib Hilmar-Gunnari tütart. Võitluses palub Hilmar Kristust ja Gunnar Odinit. Hilmar jääb võitjaks. Ballaadis E 46 (Odin I Asgordum, Fär-saared) on Odin inimese pärisnimi. Edda Völsungitsükli motiivide kajastuseks võib pidada ka endelisi unenägusid, mis hoiatavad ohu või surma eest (D 292, Ildebrand I brudehuset, Taani, Rootsi: uni ennustab pulmamaja põlemist ja pruutpaari hukku; D 335, Bjarnasona kvaedi, Island: naine näeb unes, et tema vennad hukkavad tema armukese; D 334, Palle draebes, Taani, Fär-saared, Island, Rootsi: Palle näeb und, et teda ründavad kiskjad; tema armuke tõlgendab seda nii, et see tähendab eluohtu; E 63, Asmundar tattur, Fär-saared: naine näeb unes ette mehe surma).

Teisi rahvusvaheliselt tuntud motiive

Edda-motiivide kõrval võib Skandinaavia keskaegses ballaadis mainida ka tuntud rahvusvahelisi motiive, mis on seotud mehemõrvaga või milles mehe huku põhjus on naine. Juba mainitud Tristani ja Isolde lugulauludele (ka D 383, D 384, D 385, D 386) lisanduvad Paris ja Helena (D 380, D 381), Apollo, kes on mitte jumal, vaid kuningas ja kelle ema püüab teda tappa, ennetamaks sobimatut abielu (D 382) ning Simsoni ja Delila lugu, milles vilistid on asendatud hiiuga (E 136).

Kokkuvõtteks

Kui “Suisa suud” vasteid kohtame Skandinaavia keskaegses ballaadis üsnagi mitmeid, on otsesed vasted olemas ainult “Mehetapja” esimesele osale, s.o. kuni mehe hukkamiseni. Järgnev hommikune karjasaatmine ja ämma ning minia dialoog, samuti maagiline pagemine, on Skandinaavia ballaadides puudu. Kaudne kokkulangevus tekib ehk “Mehetapja” lõpu ja ballaadi D 440 (Belfjona, Fär-saared) vahel. Eesti mehetapja kalaks muutumine ei pea tingimata tähendama enesetappu, vaid võib tähistada tõelist metamorfoosi. Sel juhul on Belfjona muutumine emahirveks, pääsemaks ebameeldivast mehest, sellega sarnane.

Mehetapmise ja naisetapmise vahekord on Eestis arvuliselt üks ühele (vastavad tüübid “Pruudi hukkaja” ning “Naisetapja”). Eesti lauludes on tapmise motiivid meeste ja naiste puhul erinevad. Skandinaavias on mehetapmiste arv mõneti mehemõrvade kasuks. Tähelepanu väärib, et pea igal ballaadil, milles naine tapab mehe, leidub sama süzeega teisend, kus sood tegutsevad vastupidiselt. Naiste tapmine ja selle ning mehetapmiste võrdlus Skandinaavia ballaadides väärib kahtlemata eraldi käsitlust, mida autor loodab peatselt ka pakkuda. Samuti tundub olevat mõttekas tõlkida ning kirjastada kogu tüübikataloog, avardamaks eesti rahvaluule-uurijate, eriti noorte, vaateala meie lähedaste naabrite rahvalaulude kas või põgusa tutvustusega.    

Hitiidid eesti pseudoteaduses ja üldisemalt

Jaan Puhvel

Kui teade tänasest üritusest alles möödunud nädalal minuni jõudis, liiati veel sooviga, et siin osaleksin, ei tulnud järsku pähe, kas ja mida ette võtta. Siis näis, et tihti on otstarbekas end ettekäändeks haakida mingi aastamärgi, juubeli või tähistuse külge, et siis sellest edasi ketrama hakata. Nii ma tegingi, sest meenus, et Tartus on just tänavu üks vähe tähele pandud sajandijuubel. Aastal 1896 ilmus siin Karl August Hermanni raamatuke, “Sumeri-Akkadlased”, kus mõnede varajaste kiilkirjaga tegelejate soome-ugri oletustele toetudes sumerlased eestlaste sugulasteks kuulutati. See uurimisala jõudis haripunkti Konstantin Pätsi valitsusajal, kui pseudonüüm Mägi Kurdla (kui ma ei eksi, Johan Pitka) aastal 1936 avaldas oma raamatu “Eestlaste tõeline muinaslugu. Vanima muinasaja suurimad kultuurrahvad eesti tõugu”. Järgnes 1937. aastal Arthur Gleye raamat “Die Wiedergeburt der westfinnischen Geisteskultur” kus tõepoolest on terve eelajalooline Vahemere-ala ja Lõuna Euroopa, Väike-Aasiast ja Kreekast üle Itaalia Ibeeriani ja Iirimaani eestilikuks kuulutatud. Hitiidid ja minoa hieroglüüfid on ühe hoobiga eestipäraseks tõlgitud, kreeka kuninganimi Oinomaos olevat “Oinamagu” (Widdermagen), Rooma asutaja Romulus olevat hoopis dissimileeritud Lomulus, s.t. “loomakene, hundipoeg”, j.n.e. tülgastuseni või ladina keeles ad nausem. Gleye oli Riias sündinud, õppinud Tartus, saanud magistrikraadi keeleteaduses Leipzigi ülikoolis, olnud siis paarkümmend aastat saksa keele lektor Tomski ülikoolis, ja pärast revolutsiooni kiratsenud Riias mingite vene kõrgkooli-kursuste professori ja dekaanina. Juba 1907. a oli Gleye Peterburis avaldanud kolmeköitelise hitiidi hieroglüüfide tõlgenduse, millele järgnesid veel kaks köidet “Hethitische Studien“, esimene 1910, teine 1930. Vahepeal olid nii hetiidi kiilkiri kui hieroglüüfid õigesti tõlgendatud lääne teadlaste poolt, nagu tsehh Bedrich Hrozny, sakslane Albrecht Götze ja ameeriklane Ignace Gelb, ning oma luigelaulus jäi Gleyel üle vaid nende teadlaste vastu raevutseda ja neid ebaaususes süüdistada tema “tõdede” eiramise pärast. Ühesõnaga, piinlik teos, pühendatud Pätsile ja trükitud viimase armulikkusest Eesti Vabariigi kulu ja kirjadega. Teist laadi ja veel nõmedam vassimine tegi varsti seda sorti asjaarmastusele Eestis lõpu, see kandus aga emigratsiooni. Endine romaaniautor Edgar Saks Motrealis püüdis aastakümneid Esto-Euroopat savijalgadele upitada, proviisor Georg Waimel Torontos seevastu soosis sumeroloogiat. Pärsia laht saivat nime sellest, et sumerlased sellele paratamatult tagapoole pöörasid alustades pikka rännakut tulevasele Maarjamaale. Waimelit toetas tõhusalt kunstnik Joann Saarniit, nii et Toronto Eesti Majas võis näha pilte teemidel nagu “Kilgamees igaviku lillega”; nii siis Boris Kaburi tõlgitud “Gilgames” oleks nagu Kalevipoja vanem veli.

Võinuks arvata, et sarnasel tegevusel tuleb ometi pika peale loomulik lõpp kilgameeste manalameesteks saamisega. Aga võta näpust: möödunud septembrikuu “Vaba Eesti Sõnas” New Yorgis kirjutab keegi Ermo Kulmar: “On ülim aeg, et endast ära raputada uraali – altai päritolu. Selline vildak teooria rajati eelmisel sajandil, mil puudusid teadmised Sumerist. Nii kirjutas Välis-Eesti teadlane Jüri Härmatare oma raamatus “Sumeri kilde”(Toronto, 1976): “Eesti keel esines juba 2500 e.Kr. Sumeri kiilkirja tekstis. Muistne “suu-meri” asus Mesopotaamias Pärsia lahe ääres. Hittide kiilkirja keeletekstis esines eesti keel. See rahvas elunes Anatoolia kõrgmaal Türgis. Meenub, et 1960. a. paiku pidas prof. dr. H. Ronimõis Vancouveri British Columbia ülikoolist loengu hittide impeeriumist, mille keeletekstis ta oli leidnud ligi 800 eesti sõna.”

Tuleb välja, et iga hitiit pidanuks saama tänapäeva eesti kodakondsuse keeleeksamiga hakkama. Kerkib siiski vahest küsimus, et kui majandusteadlane Hans Ronimois (mitte Ronimõis) sai sarnase avastusega hakkama, miks siis minusugune keeleteadlasest lollike, kes on seda keelt uurinud 1952. aastast alates, nüüd elutöö lõpupoolel ikka tõtt ei leia. Siin vajab küll tsiteerimist 18. sajandi inglise luuletaja Alexander Pope:

A little learning is a dangerous thing:

Drink deep, or taste not, the Pierian spring

“Väike annus õpetatust on kardetav asi:

Joo sügavalt, või ära maitsegi teadmuse allikat“.

Lühidalt, püüan siin täna kokkuvõtlikult öelda, kes ja mis need hitiidid õieti olid, lihtsalt et kaitsta eesti teaduse au, mida eesti asjaarmastajad on sada aastat narritanud.

Hitiite kohtame kõigepealt Vanas Testamendis, näiteks Joosua raamatu alguses, kus Jehoova tõotab oma rahvale, et “kõrbest ja Eufrati jõest saadik, kõik Hitimaad suurest merest saadik, päeva loojaminemise poole, peab teie raja olema”. Nii et nood Hittimaad olid osalt Palestiinas ja ilmselt jäid juutidele alla, kuid neid jätkus ka mujale, sest nendega oli välissuhteid. Seda loeme 1. Kuningate raamatu 11. peatüki alul: “Ja Saalomon armatses palju võõra maa naesterahvast ja neid Vaarao tütre kõrvas, Moabi, Ammoni, Edomi, Sidoni ja Hitti naisi; temal oli seitsesada vürstisugu emandat ja kolmsada liignaist”. Peale haaremivarustamise oli ka muud kaubandust: 2. Ajaraamatu 1. peatüki järele hankis sama Saalomon Egiptuse hobuseid nii Hittide kui Süüria kuningatele. Eks olnud Saalomon mõnevõrra pärivuslikult koormatud, sest ta sündis Taaveti vahekorrast Patsebaga, kelle petetud abielukaaslane oli Hitimees Uria, kes kaotas ülekohtuselt nii naise kui elu.

Kui 19. sajandil egiptuse hieroglüüfid ja Paabeli kiilkiri loetavaiks muutusid, ei piirdunud hitiitide tuntus enam Juudamaa kuningate kroonikaga. Tuli välja, et 2. aastatuhandel olid kuulsad vaaraod Thotmes III ja Ramses II löönud nendega suuri lahinguid Süüria kandis, ja assüüria ajaraamatud aastatel 1100-700 e.m.a. kubisesid vihjetest Hatti-maa üle Süürias ja Väike-Aasias. Samal ajal hakati leidma suuri senitundmatuid varemelinnuseid Türgimaa südames ida pool Ankarat, ja samuti omapäraseid hieroglüüfe nii kaljuseintel kui kivisammastel, nii Türgis kui Süürias. 1884 avaldas William Wright raamatu “The Empire of the Hittites“, oletades, et seal oli kunagi olnud unarusse vajunud hitiidi impeerium. 1887 avastati Niiluse keskjooksul Amarnas varao Aknatoni arhiiv. Selle diplomaatiline  ja rahvusvaheline kirjavahetus paabeli või akadi kiilkirjas tõestas sedamaid, et hitiidid olid olnud suurvõim 14. sajandil ja et nende kodukant oli pigem Väike-Aasias  kui Süürias. Diplomaatia keeleks oli Akadi (semiidi) keel, aga leiti ka mõned savitahvlid tundmatus keeles, saatjaks ja saajaks Aknatoni isa Amenhotep III ja keegi Väike-Aasia kuningas. Seega too tundmatu keel pidi olema küllalt prestiizikas, et vaarao kantseleis osati seda erandlikult kasutada tavalise diplomaatiakeele asemel. Norra semitoloog Johan Knudtzon avaldas 1902 raamatu, kus tõlgitses toda tundmatut keeltindoeuroopa keelena, aga üldise hurjutamise tagajärjel loobus oma ettepanekust.

Aastal 1906 alustas Deutsche Orientgesellschaft kaevamisi suurel varemetealal Bogazköys, see on umbes 150 km ida pool Ankarat. Peaaegu otsemaid avastati suured, kümnetesse tuhandeisse ulatuvad., kiilkirja arhiivid. Kaevamiste juhataja, assüroloog Hugo Winckler võis kohapeal veenduda, et leidus riiklikke dokumente akadi keeles, näiteks rahuleping Egiptusega Ramses II ajal (umbes 1270 e.m.a.), mis oli varem tuntud egiptuse keeles Karnaki templist. Oli küllalt loetavat materjali, et visandada impeeriumi ajaloo peajooned otse pealinna varemeil. Enamik tekste oli aga samas tundmatus keeles, mida Knudtzon oli püüdnud mõistatada. Selle lahendas assüroloog Bedrich Hrozny Esimese Maailmasõja ajal (tegi seda ajaviiteks Austria keiserlik-kuningliku armee kirjutajana). Tema raamat “Die Sprache der Hethiter” (1917) on teadusliku hititoloogia avateos, ehkki teisedki, nagu soomlane Harri Holma, saavutasid sarnaseid tulemusi samaaegselt. Polnudki õige raske, sest kiilkiri oli tuntud ja oli piisavalt kahekeelseid tekste, kus akadi osa oli selge, ja kiri ise sisaldab sõnamärke, mis on keelest olenematud (nagu näiteks numbrid või dollarimärk meie kirjas). Sellega oli hitiidi filoloogiale tee avatud, suure avastusega, et on tegemist kõige vanema indoeuroopa keelemälestisega; muidu pärinevad teisest aastatuhandest e.m.a. vaid suhteliselt lühikesed mükeene kreeka savitahvlid, mille üle ma just praegu juhtumisi Tartu Ülikoolis loenguid pean, ja mis tõlgiti samuti alles meie sajandil.

Algas tekstide toimetamine, avaldamine, tõlkimine ja kommenteerimine, keeleline analüüs ja sisu töötlemine aja- ja kultuurriloo seisukohalt. Jätkusid kaevamised, ja jätkuvad ikkagi, nii Bogazköys kui ka mujal Türgis ja Süürias. See on rikkalik materjal, ehkki palju on killustisi, nii et tihti tahvlite taastamine sarnaneb pildimõistatusega. Tänini on avaldatud enam kui sada suurt köidet tekste, umbes pool leitust, mille enamik on nüüd, pärast Berliini hoiuste Türgimaale taastamist, talletatud Hitiidi Muuseumis Ankaras.

Hieroglüüfide tõlkimine pole läinud sama ladusalt, ehkki ta algas juba varemgi, olid  nad ju ennem seintelt ja kaljudelt kättesaadavad. See on Väike-Aasiale omane piltkirja ja foneetika segu, vastandina toimekamale Mesopotaamiast pärinevale kiilkirjale. Selle kallal on palju rumalusi toime pandud, sekkus sinna ju too õnnetu Gleye’gi. Isegi Hrozny, hititoloogia suurkuju, läks hilisemal elujärgul selles asjas rappa. Alles viimastel aastakümnetel on asi hakanud edenema, eriti tänu suurte kahekeelsete tekstide leiule, kus föiniikia variant on selge ja loetav. Tegu on kiilkirja keelest erineva lõunamurdega, nn luuvia keelega, mis esineb väheti ka Bogazköys ja moodustab koos hitiidi keelega indoeuroopa keelte Anatoolia haru. Tuhat aastat hiljem on selle keelegrupi viimasteks jäänusteks lüüdia keel Smürna kandis Lääne-Türgis (kuningas Kröösuse emakeel) ja lüükia keel Türgi lõunarannikul.

Kiilkirja hititoloogia on aga 80 aastaga jõudsasti arenenud arvestatavaks orientalistika ja indoeuropeistika eriharuks, eriti tänu saksa, ameerika, itaalia ja prantsuse, vähemas osas ka inglise, hollandi, belgia, türgi, tsehhi, sloveeni ja muudele teadlastele. Mul endal on seega olnud võimalus osaleda enam kui pool aega sellest. Sajandi keskel oli just murranguline faas: uued leiud, sõjajärgse uue põlvkonna panus, küpsemise ajajärk, mis polnud veel epigooniasse kaldunud.

Mida me siis nüüd hitiitidest teame? Et oli teisel aastatuhandel e.m.a. Türgi ja Süüria kandis kuningriik, pealinnaga kargel ja kõrgel Anatoolia kiltmaal, mis ajavahemikul 1400-1200 paisus suureks impeeriumks, mis lõunas vallutas Süüria, rüüstas Paabeli ja sõdis Egiptusega, idas alistas Hajasa (s.t. Armeenia, mille omanimi on ikka veel Hajastan; keegi ei naera,  kui armeenia keelest leitakse hitiidi tuletisi või laensõnu), ja kes läänes suhtles mükeeneaegsete kreeka asundustega. Siis kadus impeerium sama järsku ja müstiliselt, kui ta tõusis, mingid rändrahvad hävitasid tema, ja mälestuski hääbus. Väikesed jääkriigid Süüria kandis on need, millest pajatavad assüüria ja juudi allikad. Hiilgeaeg oli vaevalt kaks sajandit, aga ega lõpuks Briti Impeeriumistki palju kauem asja olnud.

Kust nad tulid, ei tea, igatahes indoeurooplastena kustki põhjapoolt, kas siis Balkani või Kaukaasia kaudu. Sisemaa elanikena säilis neil siiski rahvamälu merest enne, kui impeerium Vahemereni laienes; küllap see Must meri oli. Kindlasti segunesid nad mingite päriselanikega, ega hävinud genofond koos riigi, keele ja kultuuriga. Anatoolia nägi veel palju vallutajaid, viimati Kesk-Aasia türklased meie  lõppeva aastatuhande alul, aga midagi ürgset kestab. Seepärast polnudki nii naeruväärne Kemal Atatürk’i püüd hitiite esiisadeks koopteerida. Lõpuks on ju ka Kunda-kultuurlased mingil moel eestlaste esiisad või vähemalt eelkäijad. Mäletan ise eredalt üht käiku Bogazköy varemetele, kus parajasti oli kaasaegses türgi külas  käsil hilissuvine rehepeks. Tehnoloogia oli aegunud, iidne ja primitiivne, aga kuidagi tuttav. Jah muidugi, olin selle kirjeldust lugenud kolme ja poole tuhande aastastest hitiidi tekstidest. Tundub seega, et türgi tagamaadel on mõndagi säilinud.

Aga millega nad siis oma kõrgajal silma paistsid? Meile muidugi eelkõige indoeuroopa keelega, kus “vesi” on “wadar” ja “mesi” on “milit”, “süda” on “kard” ja asesõna “kes” on “kuis” (nagu ladina keeles). Eriti suured on keelelised ja osalt ka sisulised sarnasused läänekeeltega nagu ladina, keldi ja germaani, samuti aga veidi erinevalt ka kreeka ja armeenia keelega, kõige vähem ehk balto-slaavi ja indo-iraani keeltega. Seega arvatavasti hitiidid rändasid Euroopast, mitte Aasiast.

Hitiitide kultuuris üllatab eelkõige teatav humaansus, mis vägagi erineb tolleaegsest tavast ja ümbruskonnast. Kuningas pole ainuvõimas, teda talitseb “pankus” või riigikogu. Kuningannal on omaette võimupiirid, ja need ei olene kuningast ega tema valitsemisajast; seega on feminismi algeid.

Tarkusetekstid manitsevad vaeseid aitama ja nõrku kaitsma. Koodeksis pole surmanuhtlust peaaegu ollagi, ehk siis ainult kõrgreetmise, mõne seksuaalroima, ja raske mustkunsti puhul, sest ebausk ja nõidumine oli tõsine asi. Tapmine lahendatakse hüvitusega väljaspool kohtukorda. Orjadki on seaduse kaitse all ja neil on õigusi. On mõndagi sarnasust rooma õigusega, teisalt jälle Lähis-Ida tavasid. Puudub aga”hammas hamba vastu” vaimulaad. Riigiusus on aval sünkreetiline sallivus võõraste jumalate suhtes, ei mingit kiivust ega püha viha. Loomadel on hitiidi palvetes hinged, millega tuleb arvestada. Tundub nagu oli see ühiskond kuidagi liiga hea, et kaua kesta ja püsima jääda siin kurjas maailmas, kus naabrid assüürlased terveid linnarahvaid teibasse ajasid ja metsikused on kestnud aastatuhandeid kuni  meie päevini. Nii et hitiidid vajavad ehk tunnustust esimese ja haruldase tõelise humaanrahvana.

Hitiidi tekstides on seega palju huvitavat, mis kauge ajaloo elavaks ja paeluvaks teevad. Olid nad ju põhjamaalased, seega euroopa rahvastele ligildased. Neilt saame õieti esimese pilgu nii-öelda põhjamaade ja seega õhtumaa esiajalikku, vastandina ida- ja lõunamaadele. Annan taas vaid väikese ja juhusliku,  mu enda poolt avastatud näite. Leidsin hitiidi tekstidest täpse ja üksikasjalise seebikeetmise retsepti, leelise, seebikivi, rasvaine ja muuga. Mäletan veel küllalt sõjaaegset koduseebi keetmist siin Eestimaal, et asjaga kursis olla.

See leid oli üllatuslik, sest seepi kui sellist ei tuntud vanas Lähis-Idas, Muinas-Kreekas ega Vahemere kandis enne, kui selle sinna vahendasid keldid ja germaanlased. Nii ladina sõna “sapo” kui ka eesti “seep” on germaani päritolu. Hitiidi keeles on seebi nimetuseks “hass-“, see tähendab õieti tuhk, seebikeetetuhk, mis rasvollusega seebiks mätsiti, nagu seda ka kirjeldab rooma teadusemees Plinius Vanem: seep on temale “ex sebo et cinere” (“rasvast ja tuhast tehtud”).

Eestikeelne teave hitiitidest on seni puudulik. Suures sõjaeelses “Üldises Ajaloos” (1930) ei leia nende kohta veel midagi, vene okupatsiooni ajal ilmus 1971 Vojtech Zamarovsky raamat “Hetiidi impeeriumi saladuste jälil”, Leo Metsari tõlge slovaki keelest, 12 000  eksemplari. See oli Hrozny-keskne ja mitte eriti pädev, aga mingit teavet pidi ta siiski Eestis levitama. EE’s või õieti veel ENE’s on päevakohaseid andmeid napilt, aga piisavalt.

Olen oma aja kulutanud üsna üldist laadi jutule. Oleksin võinud  tõsimeelse teaduskonverentsi vaimus üksikasjaliselt eritleda vapustavaid leksikaalseid sarnasusi hitiidi ja vanaislandi  keelte vahel, nagu “lindprii” mõiste (“hurkil”: “vargr“), mis kattub “hundiga”, või “elaja” oma (“huedar”: “vitnir“), mis teisi teid samuti hundini välja viib. Aga neisse on targem raamatukogu vaikuses süveneda, kui isegi pika konverentsi kuulajate kannatust proovile panna. Soovin lõpuks, et meie tänase mälestatu elutöö jätkuks, sest palju on veel germaani allikaid eestindada, ja mitte ainult germaanikeelseid: eriti vääriks seda Saxo Grammaticus, kes heas ladina keeles mitte ainult Shakespeare’ile Hamleti kätte juhatas vaid ka eestlastest mõndagi mainib. Ja nagu näete, võib ka hitiidi allikaist germaani filoloogiale küllaltki võrdlusainet leida. Aga Arthur Gleyede ja Ermo Kulmarite eest hoidku meid tarkusejumal, Paabeli Nabu ise. Ta teeb seda mõistuse läbi, sest väärõpetus pika peale selgust ei talu. Seda tasub meenutada mitte ainult saja-aastasele eesti pseudoteadusele, vaid ka varsti viieaastasele uuele Eesti Vabariigile, mis on hiljuti sattunud raamatuid hävitavate riikide kurba seltskonda. Seda elab eriti raskesti läbi tulija maalt, kus Thomas Jefferson kuulutas juba kaks sajandit tagasi, et pole ühtki kirjasõna nii nõmedat, et vaba vaim sellest jagu ei saaks, kui talle ainult jäetakse võimalus selle vastu avalikult võidelda.