Parzival
– IV –
Taas rändama läks Parzival,
täisrüütel rüütlivapi all,
oma märki auga kandis.
Vaid hinges tunda andis
end igatsus. Äng võimust sai:
jäi kitsaks kõik, mis olnud lai,
meelt survas kauneimgi õrn vine.
Mis olnud äsja roheline,
see oli järsku võikalt hall,
ta rüül, sel punaleekival,
vaid tühi läik peal, miski hele –
nii mõjus süda silmadele.
suur kurbus kurbust õsus
vürst Gahmureti võsus,
ei jätnud mõte seiramast
Liaset, õnnist tütarlast,
kes olnud nõnda õrn ja hell
ning aupaklik. Ent lembusel
ei olnud lasknud tärgata.
Nüüd mure tõttu märgata
ei võtnud ta ka ratsutust
ja ratsu ruttas, kuis just lust.
Kas siin-seal järsud rööpad teel
või väljul pühad ristid eel,
kas padrikud või põõsaread,
hobu hüppas, kappas omapead.
Kesk tihnikuid ja langend puid
teid rajas ettetundmatuid,
kus eal ei kasvand lambakeelt,
ei orud – mäedki köitnud meelt.
– oli iide jutuks rahvasui:
kui kaotsi läheb kiilunui
ükskõik kus laane süles,
siis leiab selle üles
vaid eksinu või uitaja.
Näis, kaotsi jääda siin ei saa,
kus lebas puid maas risti-rästi,
mis märkisid, et siin on hästi
nui ise teotsend metsa all. –
Kuid ei kaua ekselnd Parzival,
taas paistis silma otsetee,
mis kulges kaudu mägede,
Graharzist tulnu õhtuks siis
Brobarzi kuningriiki viis.
Kurus kivises ja kaljuses
kiire jõejoom vetevaljuses
kivilt kivile kui kargles, kees.
jõesihti ratsas rännumees.
Ees paistiski linn – Pelrapeire.
Oma tütrele ätt Tampenteire
oli Pelrapeire pärandand.
Nüüd hädatses see vürstlik and.
Jõest teispool noormees linna nägi:
all linna ootel ammuvägi –
amb vinna käis, näis, käte jõul-
haokoodki valmis häda nõul:
jõekäärust sild viis üle vee.
Jõel endal merre kulges tee.
Niisiis kaitses end kui häda käes,
linn Pelrapeire tões ja väes.Kui Kiigel, mis kord kiikuda
olnud lastele, nii liikuda
kuid tuli üle sillast –
see polnud noorte killast.
Ees rüütlid, kõigil soomus üll,
kuuskümmend olla võis neid küll,
üha: “Tagasi!” nad karjusid.
Sa vaata näljavarusid,
käes mõõgad andes tunnistust,
et võidelda veel meestel lust –
sest see, kes kipub üle vee,
nad mõtlesid on Clamide,
kui tulemas nii nägid üht,
kel kuninglikkust reetis rüht.
Vaevalt vaibuda need hõiked said,
kui noormees põles üle vaid!
Ent kuis ka sundis hobust kand,
seda silda loom ei usaldand.
Jah tõrgeteks just õige hetk!
Kuid pooleli ei jäänud retk,
mees oli kähku ratsult maas
ja sillale hoost talutas.
Ent silla näolgi hädarist,
et karta läbilangemist
just siis kui kaalul seisis kõik.
Jõeääresel vaibus hüüd ja hõik,
salk tõmbus müüri taha.
Ei relvi jätnud maha –
ehk vägi järel, katsid nad,
seks sulgesid ka väravad.
Sai pärale noor Parzival.
Ta ette kerkis linnavall,
kus paljud võidelnud, ja tasuks
vaid võinud surra surma kasuks.
Suurt lossi silmas Parzival,
kui pidama jäi väraval,
mil küljes märkas rõngast ta.
Ju kloppiski ta rõngaga.
Ei liigutand end ükski vaim.
Kuid keegi näitsik ilusaim
oli õnneks aknal, nähes nii
all seismas meest, käes koputi.
“Isand , ega te me vaenuväest
ju ole,” nõudis võõra käest.
“vaen surub maa ja mere poolt,
me lõppemise eest peab hoolt.”
Rääkis Parzival: “Siin olen nüüd.
Teid teenida on minu püüd.
Mis suudan vaid, kõik teen mu neid,
te sõnade eest tänan teid!”
Kuningannale siis, nagu vaja,
hea sõnumi viis ümmardaja.
Seejärel aitas Parzivali:
mis ees sel seisis, polnud nali.
Nii saabus linna Parzival.
Mehi sumas kõikjal tänaval:
Küll piigikandjaid, ründureid,
küll kiviheitjaid, oli neid,
kel aimu mõõgul marust,
ja mehi voorivarust,
ja võõrsilt tulnud palgatuid,
ja relvatundjaid kui ka muid,
nagu jalamehi mitmelt raalt
ja valikmehi teab kust maalt,
ja ratsureid ja raidureid
ja vilund sõjataidureid.
Ja nagu mulle teada on,
oli koos ka linna kaupmeeskond,
kel västar peos, kel kirvekand,
nii kuis just juhtkond korraldand.
Nahk oli nendel närb ja lõdev.
Suur summ siin niisiis justkui põdev.
Vaid vaevaga sai teha teed
vastsaabunule eel paleed
maa kuninganna õueülem –
nii tihe oli rahvasülem.
Palee seest kaitseseisundis.
Seal tube-torne leidus, mis
kui loodud kaitseks. Ehk küll käind,
nii palju polnud noormees näind
veel ruume erisuguseid.
Ent imesta vaid rüütleid neid,
kes õues vaastas tal:
üks näost kui sau ja teine hall,
hea veel, et raaski elu sees.
Wertheimi krahv, mu peremees,
kui olnuks sealse palga peal,
ei palgani vist jõudnuks eal.
Olid näljast längu jäänud pihad
ja unund justud, leib ja lihad
ning hambaorgid. Rasva järgi
ei jäänd kanne mägi,
klui kosutuseks veini jõid,
maod rippu, nõrgalt nurru lõid,
puus kergelt väljas, kõhnad, kõhnad,
näonahast jäänd veel vaod ja mõhnad,
kõik mehed nagu paljad löed,
ei koldes praest siin särtsund söed.
Häda põhjus peitus Clamides.
Küll kuningas ja auväärt mees,
kuid nii, näed kosis Brandigan.
Sestap mõduga ei täitund kann,
ei rahhustanud hingelist
pannkoogid Trühendingerist,
olid vaibund pliidisärinad,
õrnad pannikeelte värinad.
– Kuid vähemväärseiks pidada
neid võiks vaid ogar, mida ma
ei iial olla taha.
Olen astunud ratsult maha
nii tihti koduläve ees,
kus siiski olen härrasmees –
ent kodustki mul haruharva
hiir sügada saab rõõmsalt karva,
hiir varastab ju – peidetut.
Mu vaev on väiksem. tõsijutt,
ei leia vahel minagi
ka otsides ei ivagi,
liig sageli saab osaks see
Wolfram von Eschenbachile.
Ma kordan, mis ju öeldud mul:
seis Pelapeires oli hull.
Just nagu hingesõõmuta
elas inimene rõõmuta,