Gylfaginning
XXXIV Edasi oli Lokil teisigi lapsi. Jöötunite maal elas hiidnaine Angrboda, temaga oli Lokil kolm last: üks oli Fenrir-hunt, teine Jöörmungandr, see tähendab Maaimamadu, kolmas oli Hel. Aga kuna jumalad teadsid, et need kolm õde-venda jöötunite maal üles kasvasid, ja oma ettenägemisvõimega sedagi ära nägid, et need võivad neile suurt pahandust kaela tuua ning neist on vaid halba loota, siis saatis Alfödr jumalad kohale, et need lapsed võtaksid ja tema juurde tooksid. Ja kui nad tema juurde saabusid, siis heitis ta ussi sügavassse merre, mis kõikjal maad ümbritses, ja kasvas uss seal sedavõrd, et lebab nüüd keset merd ümber kõikide maade ja näksab iseennast sabast. Aga Heli paiskas ta Niflheimrisse ning andis talle võimu üheksa maailma üle, nii et ta kohad kätte näitaks kõigile neile, kes tema juurde saadetakse – need on haigustesse ning vanadusse surnud inimesed. Tal on seal avar elupaik ja tarad ta õuel on ütlemata kõrged ja võrest väravad tohutud; tema koja nimi on Võõrastus, Nälg on ta lauakate, Puudum tema nuga, Aeglane tema ori, Venija tema tüdruk, Mahavarisev Rakus tema värava nimi, Kannatus ta lävi, kust ta sisse käib, Tõvevoodi ta säng, Äkkõnnetus tema eesriie. Ta on pooleldi peaaegu must ja pooleldi katmata liha värvi, nii et hõlpsasti tuntav ja üsnagi kohutav ja masendav väliselt.
Hundi kasvatasid aasid kodus üles, kuid üksnes Tüüril jätkus südikust talle juurde minna ja talle toitu ulatada. Aga kui aasid nägid, kui kõvasti ta iga päev juurde kasvas, ning ka kõik ettenägemised sellele viitasid, et ta võib olla neile hukatuseks määratud, siis võtsid nad nõuks ja valmistasid ülitugeva köidiku, nimetasid selle Läädingriks ja viisid hundile näha, ja palusid, et ta selle ahelaga oma jõudu prooviks. Hundile tundus, et see nimetamisväärselt raskeks ei osutu, ning laskis neil toimida, nagu nad tahtsid; ja juba esimesel korral, kui hunt võttis pingutada purunes köidik; nii vabanes ta Läädingrist. Niisiis valmistasid aasid järgmiseks uue köidiku ja poole tugevama, mille nad Droomiks nimetasid, ja palusid hunti, et ta prooviks nüüd enda peal seda köidikut, ja rääkisid talle, et ta saab rammu poolest väga kuulsaks, kui seesugune suursepiski teda pidada ei suuda. Hunt mõtles järele, et see köidik on palju tugevam, aga ka seda, et tema jõudki on kasvanud sealtpeale, kui ta purustas Läädingri, ning kaalutles, et küllap ta peab enda ohtu asetama, kui tahab tuntuks saada, ning laskis endale ahela külge panna; ja kui aasid ütlesid end valmis olevat, raputas hunt ennast ja virutas ahela maha ja ajas jalad vastu ja pingutas veel kõvasti, ja purunes köidik, nii et tükid kaugele lendasid; nii päästis ta enda Droomist. Selatpeale on ammugi kõnekääniks saanud, et mis hea oleks vabaneda Läädingrist või pääseda Droomist, kui tegu on painava tõvega. Pärast seda kartsid aasid, et nad ei suuda hunti aheldada; siis saatis Alfödr ühe mehe, Freyri sõnumikandja Skiirniri alla Svartaalfarheimrisse mõnede kääbuste juurde ja laskis neil valmistada köidiku, mis sai nimeks Gleipnir. See tehti kuut sorti materjalist: kassi jooksumüdinast ja naisterahva habemest, mäemüraka juurtest ja karu kõõlustest, kala hingusest ja linnu süljest. Ja kui sa bvarem seda lugu ei teadnud , siis võid nüüd ära näha, et kõik need üksikasjad on tõsi mis tõsi ning et sulle pole põrmugi valetatud. Ehk oled juba märganud, et naisterahval pole habet ega kosta vähematki müra kassi joostes ega ole mäel juuri all, ja nii või mind uskuda, et samavõrd tõsi on ka puha ülejäänu, mida sulle ütlesin, kui sul ka mõningais neis asjus kogemus peaks puuduma. – Kostis Gangleri: Sada mõistan ma selgesti, et tõsi ta on; neid asju, mida sa tõestuseks ette tõid, või ma näha, aga mil viisil oli valmistatud köidik? Kostis Kõrge: Seda võin sulle täpselt õelda: köidik sai pehme ja sile nagu siidpael ja nii purunematu ja tugev, nagu nüüd kohe kuuled. Kui köidik oli aasidele kätte toodud, siis tänasid nad südamlikult saadikut sooritatud ülesande eest; seejärele sõitsid aasid välja ühele veekogule, millel Amsvartnir nimeks, ja läksid maale Lyngvi saaarel ja kutsusid kohale hundi, näitasid talle siidpaela ja palusid, et ta selle puruks rebiks, ja lisasid, et see on mõnevõrra kõvem, kui välimuselt ja jämeduselt võiks paista; nad ulatasid paela ühe käest teise kätte ja proovisid oma käterammuga, aga katki see ei läinud; siis tegid nad jutuks, et hunt saab selle katki küll. Hunt kostis: Mis sellesse rihmasse puutub, siis tundub mulle, et kuulsust ma ju ei saavuta, kui nii habrast siidpaela pooleks tõmmata ei suuda, aga kui see tagamõtte ja kavalusega tehtud on, ehkki ta nii nõrk näib olevat, siis ma seda paela oma jalgadele ligi ei lase. Siis ütlesid aasid, et ta tõmbab peenikese siidpaela ainsa viivuga katki, kui ta ennist juba suured raudahelad puruks rebis: kui sa seda paela aga katki kiskuda ei jaksa, siis ei suuda sa jumalaidki ohustada ning me päästame su lahti. Hunt ütles: Kui te köidate mind nii, et ma ennast lahti rebida ei jaksa, siis võib teile pähe tulla mõte, et ehk võiksingi teilt abi saamisega hiljaks jääda; pole mul himu lasta seda paela endale ümber panna. Aga et te mulle ette ei heidaks, nagu puuduks mul julgus, siis pangu üks teie seast oma käsi selle pandiks mulle suhu, et kõik valskuseta toimub. Ja aasid vaatasid üksühele otsa, lugu tundus neile kahekordselt ohtlik, ega tahtnud neist ükski oma kätt ette ulatada, kuni Tüür lõpuks oma parema käe välja sirutas ja selle hundile suhu pistis. Siis võtsid nad köidiku külge seotud köie Gelgja ja vedasid selle läbi suure kiviplaadi, millel Gjöll nimeks, ja heitsid kiviplaadi pikalt alla maa sügavusse; siis võtsid nad veel ühe kivimüraka Thviti, ja lasksid veel sügavamale maasse, kuhu see jäi eelmisele kinnituseks. Kui aasid nägid, et hunt on üleni aheldatud (ja kui ta ennast sirutas, tõmbas köidik tugevamini kokku, ja mida rohkem ta sikutas, seda kõvemini), siis nad rõõmutsesid, välja arvatud Tüür, sest tema kaotas oma käe. Hunt ajas ühtelugu suud pärani ja napsas ringi ja tahtis hammustada. Nad panid talle suhu mõõga, pide vastu alumist lõuga ja tera vastu suulage, mis tema suu sulges. Ta ulub õudselt ja ila voolab tal suust ja sellest on saanud jõgi, millel Vamm nimeks; ja nii ta seal seisab, kuni jumalad hääbuvad. Siis rääkis Gangleri: Uskumatult halvad lapsed sigitas Loki ja need õde-vennaksed on omamoodi midagi tohutut; aga kuidas see nii läks, et aasid hunti ei surmanud, kus neil ometi vaid halba tema käest oodata oli? Kostis Kõrge: Nii väga pidasid aasid kalliks oma pühamuid ja rahupaiku, et ei tahtnud neid rikkuda hundi verega, ehkki ettekuulutused ütlesid, et temast võib saada Odini tapja.