Beowulf

“Beowulf” on kirjutatud anglosaksi alliteerivas värsis, kus värsirida – nagu muinasgermaani värsis üldiselt – jaguneb kaheks poolvärsiks, millest kummalgi on kaks rõhku. Tavaliselt alliteeruvad esimese poolvärsi mõlemad ja teisest poolvärsist üks, eelistavalt esimene sisuraskem sõna, kuid esineb ka kõrvalekaldeid ja modulatsioone; silmas püütakse pidada, et vätsireas ei korduks eelmise värsirea alliteratsioon. – “Beowulfile on iseloomulik dünaamiline, hoogne kõne lauseliste siiretega ja lausete alustamisega sageli teisest poolvärsist, keele, mõttekäigu ning alliteratsiooninõuete põimumisega, samuti vabam vormikäsitlus.

Käesolevas tõlkes on taotletud ridarealist vastavust originaaliga, kuivõrd seda võimaldasid keelte erinevad struktuurid ja eepose stiililine eripära pikkade lauseperioodide näol. Eelkõige on silmas peetud originaalteksti sisulist avamist, mis põhjusel pole ka püütud tingimata rakendada eespool kirjeldatud alliteratsiooniskeemi. Kui puhuti, nii keel, kui stiil pigem pigem publitsistlikuna kui poeetilisena võivad tunduda, siis on see kooskõlas originaali laadiga.

“Beowulfis” kohtame stiililse elemendina sageli kenningeid, nimetuste perifaasilisi asendusi (mõõk – viilide pärandus), mis on muinaspõhja luulele omased olnud ja omandasid erilise, keelt kujundava tähenduse hilisemas skaldiluules. “Beowulfis esinevad kenningid on üsna lihtsakoelised ja mõistetavad, mistõttu pole neid kommentaarides eraldi selgitatud.

värsiread 1159 – 1279

……………………. Laul oli lauldud,
pillimees rääkinud;    rõõm lainetas,
saal pidutses,    imepeekrites
kanti laiali veini.    Wealhtheow istus,
kuldvõru peas,    läks paika, kus pingil
kaks sugulast istusid –    sidus üksmeel veel kõiki,
truudust hinnati,    ka laulik Hunfred
istus isanda jalgel,    ta jõusse veel usuti,
oli tugev ta ind,    ehkki terade mängus
vaid omaste nuhtluseks.    Rääkis Scyldingi naine:
“Täis karikas võta,    mu õnnelik kuningas,
aarete jaotaja,    ole õnnelik,
kuldaväärt vanem,    geate kõneta
mahedail sõnul,    nagu mehele sünnis on.
Geate rõõmusta,    kingi mõttega,
su lauas on mehed    kaugelt ja ligidalt.
Mulle kõnelda teati,    et pojaks tahad sa
sangarist võitlejat.    Heorot on vaba nüüd,
ülev aaretesaal.    Kasuta aega,
hiilgavat tasu.    Ja omaste hoolde
jäta rahvas ja riik,    kui kord sinna ränd viib,
kus käsutab saatus.    Usun kindlasti,
et rõõmusmeel Hrothulf    auga hoiab
nooremat sugu,    kui sa, taanlaste sõber,
ehk enne kui tema    lahkud siit ilmast.
Temast loodan, et heldesti    aitab me lapsi,
kui mõtleb ja meenutab,    mida me kunagi,
kui pisike oli veel,    ta elu heaks tegime,
täites ta soove,    kaitstes ta seisundit.”
Läks pingi juurde,    kus ta pojad istusid,
Hredric ja Hrothmund    järelsoo hulgas,
ja kus vendade seltsis    viibis nüüd samuti
parimaist parim,    Beowulf, geat.
Talle toodigi peeker,    paluti juua,
sõbrana pakuti,    südamest kingiti
põimitud kulda,    käevõrusid kaks,
sai kuue ja sõrmused,    kaelakee säärase,
millisest polnud ma    maa peal veel kuulnud.
Sest polnud mul teada    taeva all kaunimat
teist kangelasaaret    kui Brisinga-kee –
see hiilgavaim, mille    kord endaga Hama viis,
selle päiksena särava,    püüdes end päästa veel,
kui ta kannul Ermanarich.    Ta rahu sai kindel.
Lõpuks siis hinnalist    geat Hygelac kandis,
Svertingi tütrepoeg,    kui sangarilipu all
varandust kaitses    oma viimasel retkel,
sõjasurnutelt korjatut; norn vahele segas end:
kandnud friiside maale,    kaasas vääriskivid,
oli vedanud aaret    üle voogude anuma
rikkaim heitleja.    Oma kilbi all hääbus ta.
Jäid frankide valdusse    valdja elu,
ta rinna pealt soomus    ja sädelev kee,
ja halvemad hundid    veel riisusid hukkunuid
tapluse järel    ja geatid maas jagasid
koolnute öömaja. –
                               Kajas hõisetest koda.
Kaitsjatest väe ees    Wealhtheow kõneles:
“Seda ehet pea kalliks,    mu armas Beowulf,
tunne noorusest rõõmu,    rüüd kanna,
me rahva varandust,    saa vägevaks,
oma jõudu tunne,    juhata, õpeta
neid noorukeid siin,    mu tänu on sinuga.
Tead küllap vist sedagi,    et kaugel ja ligidal
ikka ja alati    mehed sind austavad,
kuhu ka iganes    küünitab meri,
tuul puhub randu.    Olgu rõõmu sul küllusest,
kuni elad, ülik.    Su kätte ma usaldan
need kogutud aarded.    Tegude kaudu,
eluhoo hoidja,    mu poegi avita.
Iga tõeline pealik    on teisele ustav siin,
vagura meelega,    oma valdjale sõber,
mehed on lihtsad,    rahvas leebiv,
kui karastus keres,    siis teevad, mis käsin ma.”
  Läks siis ja istus.    Laud oli parim,
mehed nautisid veine,    ei nornile mõelnud nad,
saatust ei tundnud,    mis kõledalt teostus,
läks kurvasti õilsail,    kui õhtu jõudis,
kui nõuks võttis Hrothgar    puhkama heita,
vanem lahkuda saalist.    suur arv sangareid
jäi valvama koda,    nagu teinud ka varem,
viisid eemale pingid,    maha asemed panid,
madratsid lebada,    mõnigi samas ju,
ehk ju surma poolt palutu    põrandal põõnaski.
Väärt lahinguliistud    nad peatsesse ladusid,
säravad kilbid;    kõrgemal laudadel,
näha, et käepärast    õilsamail kaimudel
sõjakalt kiiver,    rõngastest soomusrüü,
piik tugev ja tihke –    see nende tava siin,
olla üksikvõitluseks    alati valmis
kas kodus või hiies,    kus kunas just vaja,
igal hetkel,    kui vähegi hätta
peaks sattuma vanem.    Väärt väesalk oli see.
  Vajusid unne.    Maksis kinni üks neist
õhtuse puhkuse,    nagu paljud nii sageli
varem, kui Grendel    kojas võimutses,
ebaõigluse vaim,    kuni ots tuli kätte,
süü järel surm.    Ja nüüd meestele selgus
kõikjal, et keegi    kättemaksja
ihkab veel elu:    Grendeli ema
on ikkagi liikvel veel    pärast lahingut,
hirmus hiidnaine,    kes halba vaid mäletab,
seesama, kel allvee    elada tuli,
külmades voogudes,    sealtpeale kui Kain
oli mõõgaga surmand    oma isa soost mehe,
ainsama venna,    nii et inimseltsist
kaduma pidi ta,    kurja märk küljes,
tühimaad pidama.    Peret tal kasvas,
ühaürgseid kolle,    üks neis oli Grendel,
vihatud verehunt,    kes kord valvamas teda just
Heorotis eest leidis    ärkvel heitleja.
Koledus sellega    käsitsi kokku läks.
Mees aga teadis,    mis võim on mehejõul
kindlaimal annil,    mille kinkinud jumal
seda isandat uskus siis,    selle armu,
selle abi ja toetust.    Oli vaenlasest tugevam,
põrgusest vaimust,    ja õnnetult pöördus
koolmisepaigale    kooselust tõugatu,
inimsoo vaenlane.    Ja nüüd tema ema,
sapp keemas, kohutav,    sammus kurba rada:
koha peal tahtis ta    poja eest tasuda,
nii Heoroti saabus.