Odini kaarnaloits
Ürgisa seab, alfid uurivad,
nornid viitavad, vaanid teavad,
metsnaine toidab ja inimene talub,
aga tursid on kärsitud ja valküürid on trotslikud.
Aasidel tekkisid halvad aimused,
nad pildusid tusaselt tühjuseruunisid;
Urdr pidi siis Oodhrööririt hoidma,
pidi pidama pandlas veel aegade paisumist.
Lendas Hugr lootusi otsima
ja mehed kõik kartsid, et äkki jääb kauaks,
aga mõte on Thraainni mehiseim ulm
ja Daainni mahedaim ulm on mõte.
Kääbuste võime kaob ja kõik kodumaad
langevad kokku Ginnungri varjusse;
Aalsvidr komistab, sageli kukub,
tihti ta kukkunuid aitab taas teele.
Ei püsi maatriip, ei püsi päike,
hukk, mis on õhus, ei lakka hoovamast;
Miimiri kaevu hiilgusse kaob
meeste mõistus. Ons see teile selge?
Kõheleb orgudes uuditsev piiga
maha vajunud saarepuult Yggdrasillilt,
Idunniks hüütu, alfide võsu,
Iivaldri tütardest ea poolest keskmine.
Ei võta ta säästa end sügavustes,
kõrge puu all kinnipeetu,
ei tema talu Nörri tütart,
vaid ihkab kindlat kaastunnet.
Märkasid jumalad Nanna muresid,
pühasse paika panid nad soenaha;
ta sellesse mähib end, muudab meelt,
ta uudistab valerüüd, vahetab näovärvi.
Vidrir valis Bifrösti valvuri
Gjallaripäikese naise käest küsima,
mida see üldse nüüd kodudest arvab.
Kaasa läksid ka Loptr ja Bragi.
Siis hüüdsid loitse ja ratsasid huntidel
maailmaõuede valdjad ja isandad;
kuulutas Odin neid Hliidskjaalf-istmelt,
läkitas mehi liikuma ilma.
Päris mõtete valvur viinade hoidjannalt,
mida teab tema sündidest, sihtidest, saatusest,
taevast ja manalast kodudest, maast,
elust ja algusest, eluajast?
Ei suutnud see sõnada, ei saanud kõnelda,
anda ahneile vastuseks hääleviirugi;
pärlendas, veeres piisku ta oimudelt
ning ta pigistas kokku põlevad käed.
Kord tuleb idast, Elivaagarist,
jääkülma tursi tujukas nõel
ja nõelab rahvaid, kes naudivad und
uhkes Midgardis – igal jumala ööl.
Ja siis vaibub jaks ja vajuvad käed
ja kipub tukkuma teovõimsaim aas.
ja hingetuks jäävad ööde hingused,
aga päris umaseks pulmad ja peied.
Jõuetu näis ta jõuludeks jõudnuile,
vaevades olevat, ei kostnud talt vastust;
mida rohkem ta vaikis, seda rohkem nad nõudsid,
ja taas seda vähem siis vaevus ta rääkima.
Asus saatkonna esimees uuesti teele,
sõidule Herjanni pasunahoidja;
kaasa võttis ta Naali võsu,
teine meestest jäi valvama Grimniri mulda.
Vidarri sulased viisid nad Vinfoolfi,
kandsid kätel Fornjootri vägedest kantuid;
Yggri sõbrad siis asusid aaside ette
ja kesvamärjaga asusid keelt kastma.
Selle terviseks tõstsid, et Hangatüür
jääks valdama aujärge, see õndsaim aas,
et Yggjungri juures võiks istuda ikka
üheskoos jumalad jäägitus rahus.
Pinkidel reas nagu Bölverkr nad paigutand,
sõid seal jumalad Säähriimnri liha;
laua man Skögul mõõtis Miimiri sarvisse
Hniikarri karika paremaid hüvesid.
Paljugi pärisid peosöögil jumalad
pühalt Heimdallrilt ja veel pühamalt Lokilt,
et mis tarkust too naine, mis nägemust lausus –
kuni ahenes päev ja saabus pimedus.
Päriselt hästi polevat läinud,
sest vastused saadikuil jäänudki saamata,
aga kohane oleks ehk pruukida kavalust,
et naise käest ikkagi nõu veel leida.
Kostis siis Oomi, kuulasid kõik teda:
“Uueks otsuseks ööst tuleb võtta,
mõelgu see koiduni, kes aga suudab,
kuis aaside tarvis saaks tarkuse abiks?”
Läks Rindri mure põllurahusse,
see Fenrir-hundi hambaiva;
nad hüvasti jätsid Hrooptri ja Friggiga
ja läksid kõik koost, kui Hriimfaxi lähenes.
Kalliskiviehtese kauni hobuse
Dellingri poeg ajas liikvele tallist
ja läigatles inimilm hobuse lakast,
kui too Dvalinni petja vankri ees tõttas.
Alla mullase pinna põhjaveere,
alla igipuu äärmise igijuure
ruttasid tukkuma tursid ja hiignaised,
kõik pöidlased, koolnud ja pimedusalfid.
Tõusid päevaks taas jumalad, tõusis alfide päike,
põhja udude kodusse, põgenes öö,
ja aohäältesse tõusis Uulfruuni kasvandik,
taevasesse mäestikku pasunamees.