Völuspaa
(Nägijatari kuulutus)
“Vanema Edda” müütilistest lauludest kuulsamaid on “Völuspaa” – “Nägijatari kuulutus”.
See on muistse maailmapildi kokkuvõte ja üldistus. Maailmalõpu-visioonides on leitud usuvahetusaja meeleolusid. Tulevase aja ennustuses on otsitud ristiusu mõju. Range kompositsioon, sisemine dramatism ja lakooniline sõnastus annavad laulule erakordse väljendusrikkuse. Laulu arvatakse pärinevat X sajandi tesest poolest.
Palun sõna püha sugu,
helged ja lihtsamad Heimdallri lapsed:
Valfödr, tahad, et mõnda vestaksin
lugudest muistsetest, mida üldse mäletan?
Mäletan hiidusid maailma algusest,
kes saamiste hämaras sigitand minu,
üheksat ilma, üheksat igipuujuurt,
puud, targasti mõeldut, puud tugevalt mullas.
Ürgaeg voolas, kui elas Üümir,
ep olnud liiva ega merd, ei laineid mahedaid,
ei ühtki maad, ei taevast üleval,
oli koletu kuristik, aga rohtu ei kuskil.
Aga Burri pojad siis maapinda pöörasid,
Midgardri võimsa tegid valmis:
päikene lõunast peesitas kivisid,
muredail õuedel võrsusid murud.
Päike lõunast, kuu põline sõbratar,
parema käega oma veoloomi paitas;
kuldne ei teadnud koduteed ühti,
tähed ei teadnud oma taresid ühti,
kuu ei teadnud oma kangust ühti.
Asusid nõunikud nõustama asju,
kõrges kogus jumalad kohtusid:
andsid noorkuule ja ööle nime,
märkisid keskpäeva, määraasid koidu,
arvasid õhtu, et hinnata aega.
Rühmasid aasid Idavöllril,
kerkisid hiied ja pühad kojad;
lihaksed surusid, tahtmised sundisid,
rajati ääse, raiuti rikkust,
taoti tange, käiati terasid.
Mängiti õues, oldi rõõmsad,
kiviksed-nupuksed mõistagi kullast,
kui saabusid suurneitsid kolmekesi,
hiidnaised matkates hiiglaste kodumaalt.
Asusid nõunikud nõustama asju,
kõrges kogus jumalad kohtusid:
Kes see nüüd kujundaks kääbusterahva
Sahiseja verest ja Sinava reieluist.
Siis kujunes Mootsognir, kõikidest kääbustest
toredaim päkapikk, ja teiseks Durinn,
aga mõnegi mehise tegid veel mullast
kääbused ise, nagu Durinn kamandas.
Nüüi ja Nidi, Nordri ja Sudri,
Austri ja Vestri, Althjoofr, Dvalinn,
Naar ja Naainn, Niipingr, Daainn,
Biivörr, Baavörr, Bömburr, Noori,
Aan ja Aanarr, Aai, Mjödvitnir.
Veigr ja Gandaalf, Vindaalfr ja Thraainn,
Thekkr ja Thorinn, Throor, Vitr ja Litr,
Naar ja Nüüraadr, nüüd on mul kääbused,
ja veel Reginn ja Raadsvidr, õieti reas.
Fiili, Kiili, Fundinn ja Naali,
Hepti, Vili, Haanarr, Sviiorr,
Billingr, Bruni, Bildr, Buuri,
Fraar, Hornbori, Fräägr ja Looni,
Aurvangr, Jari, Eikinsjaldi.
Tarvis on kääbused Dvalinni soost
Lofarri endani lugeda üles:
nad need on, kes tunglevad tarakividest
maailmavalla kastevees põlluni.
Seal olid Draupnir ja Doolgthrasir,
Haar ja Haugspori, Hläävangr, Glooi,
Skirvir, Virvir, Skaafidr, Aai,
Allfr ja Yngvi, Eikinskjaldi.
Fjalarr ja Frosti, Finnr ja Ginnarr,
Heri, Höggstari, Hjoodaalfr, Mooinn;
peame siis meeles, kuni kestab maa,
neid sebijaid Lofarri sugupuust.
Siis aga tulid kolm tugevat, tasast
jumalast aasi osmiku juurest;
õue alt leidsid nad Askri ja Embla,
kel sooned veel jõuetud, kes veel saatusest tühjad.
Ei olnud neil hinge, ei omanud hõngu nad,
ei lämmet, ei ilmet, ei värve ilusaid;
nad Odinilt hinge said, Höönirilt hõnguse,
Loodorrilt värvid ja lämbe veresse.
Tean saarepuud ühte, Yggdarsilli,
heledad piisad puuhiiglast piiravad,
temast tulevad kasted, et orgusid katta,
ta Urdri allikal ajatult haljendab.
Sealt tulevad neitsid, kes nõidusi teavad,
kolmekesi veest, mida juured on korjanud:
üks tundjaist Urdr oli, teine Verdandi,
ruunide säksijad, aga kolmas oli Skuld –
koos aluseid seadsid nad, elusid laotasid,
arbusid saatust inimlastele.
Kord istusid üksi, kui ilmus too mõtisklev
vanamees aas ja vaatas tall’ silma.
Mida’s mind vaatate? Milleks mind võlute?
Tean puha sust, Odin ! Kuhu pillasid silma:
põhjatult kuulsasse Miimiri kaevu.
Igal hommikul Miimir maitseb nüüd mõdu
Valfödri säilmest. On see teile selge?
Herfödr kinkis talle keesid ja võrusid,
manamistarkust ja muhedaid ulmi;
nägi kauget ja kaugele, kõiki maailmu.
Ta nägi valküüre kaugusest naasmas,
valmis nüüd ratsama jumala rahavani –
Skuld hoidis kilpi, ja siis tuli Skögul,
Hildr, Gunnr ja Göndul, tuli Geirskögul:
needap nad oleksid, Herjani naised,
valmis kes käima valküüride teid.
Ja ta mäletab sõda, kui see esmakord saabus,
tookord, kui Gullveig jäeti piikide torkida,
kui Haari pühamus ära põles,
kolm korda põles kolm korda sündinu,
ühtvalu, järjest, aga elab veel praegugi.
Teda kutsuti Heidriks, kui kodusid külastas,
hästi tundis ta endeid, tonte talitses,
sõnada mõistis ja sõnamist mängis,
kuid ikka sattus ta õelaile õnneks.
Siis asusid nõunikud nõustama asju,
kõrges kogus jumalad kohtusid:
kas kindlam on aasidel maksta kurja eest kättte
või jumalail üheskoos alata hüvitust.
Olid katki laastud aaside kindlusel,
sõjatarkadest vaanid trampisid välja peal.
Tegi viske siis Odin , kuid oda läks viltu,
ja nõndap see sõda esmakord saabus.
Asusid nõunikud nõustama asju,
kõrges kogus jumalad kohtusid:
kes parema õhu on pahaga seganud,
kes Oodri nooriku hiiule andis?
Üksi Thor oli see, kes vihaga tõusis,
ta harva jääb istuma väärajsu uurides:
olid varisend tõotused, vanded ja lepped,
läinud sõna, mis kõiki kord mehiselt sidus.
Veel meenub, kus hoitakse Heimdallri kõla:
õhkõrnas mähkmes pühkima metsa all,
ja ta näeb, kuis veel kobrutab koredaid joomi
Valfödri säilmest. Ons see teile selge?
Üks moor elas idas Rauamestsas
ja söötis seal soresdeid sest seltsist kui Fenrir,
kuid kurjusest kunagi trolli kujul
neelab üks nendest ära naeruse kuu.
Imeb suremist alustand meeste üdi,
katab jumalail rahumaad roostese verega;
siisap päike on tume suvede tulles
ja ilmad on sõgedad. Ons see teile selge?
Istus mäe peal rõõmus Eggdir,
näppis harfikeeli hiidnaiste karjus:
talle laulis vastu linnulaanest
Fjalarriks kutsutud tulipunane kukk.
Aasid need kuulsid hõikamas Kuldharja,
kes Odini juures talureid äratab,
aga kireb veel teine, mustpunane kukk,
alt mulla ja maa, otse Heli manalast.
Ning nägin ma Baldri , Odini poja,
täisverd jumala jälil ta saatust.
Kõrgemal põldudest kuu küljes kasvas
väätjas, vägagi kütkestav võõrikuvõrse.
Sealt puust sai alguse, nii mulle paistab,
surmanoole lend, ja Hödr soostus laskma.
Siis Baldri vend tuli, parati sündinud,
Odini poeg, ööpäev vaid vana;
ei pesnud ta käsi, ei kamminud juukseid,
kuni paigutas riidele Baldri hukkaja.
Aga Valhalla pärast valas pisaraid Frigg
oma samblastes saalides. Ons see teile selge?
Nägi seotuna lamavat lageda metsa all
olevust koledat, otsekui Lokit.
Istus mures seal Sigüün : pole mehest tal nüüd
suut enam asja. Ons see teile selge?
Ja Völval jääb lõpuks vaid takuköit väänata,
ihusooltest keeratud karmi ahelat.
Sliidr on jõgi, mis joomab idast,
kannab mõõku ja mulda läbi mürgiste orgude.
Põhjnõlval Nidafiöllis
oli Sindri perel kullast saal,
kuid oli paik ka Briimir-hiiul,
Ookoolniris õllekamber.
Üht maja nägi ta Naaströndil seismas,
päikesest kaugel, ustega põhja:
mürki sajab seal sisse unkaist,
seinad on elamul ussiselgadest.
Nägi loivamas, kahlamas kiltjas voos
valede vandujaid, mõrvade voolijaid,
neidki, kes tõmmanud teise käest tüdruku;
seal end Niidhöggr kostitas koolnute rinnal
ja susi sõi mehi Ons see teile selge?
Tema rohkem näeb asju, rohkem ette näen mina:
viimsepäeva ööd, võidujumalate võitlust.
Tõusevad vennad vendande vastu,
hävitavad sõsarad omaenda sugu,
paepõhjas kiunuvad hiidnaiste pagedes,
ükski hing teist enam ei säästa.
On hullusti kodus, hooratöö hirmus,
saabliaeg, kirveaeg, kilbid lõhkevad,
tuuleaeg, hundiaeg, kuni maailm hukkub.
Siis äkitselt mängivad miimiripojad,
vana Gjallarisarv ajab surmagi liikvele:
Heimdallr puhub seal heledalt pasunat,
Odin nõu prab Miimiri onuga.
Saar Yggdrasill seisab ja väriseb üleni,
puuätt kohiseb, hiid vallub kütkeist.
Gnuupa koopa ees haugub valjusti Garmr,
Köidikud kukuvad, kriimsilm võib joosta.
Sõidul Hrymr tuleb idast, hoiab kilpi ees,
uljalt kui jöötun ajab sirggu end ülihunt,
madu kägardab laineid ja kotkas kisendab,
sööb laipu kahvanokk; pääseb lahti Naglfar.
Laev tuleb idast; kaudu kompe ja vesi
saabub Muuspelli rahvas, Loki on roolis,
koos hundiga teel on totrad ja narrid
ja Büüleipitri venda veavad nad ühes.
Surtr tuleb lõuanst surmava leegiga,
ta mõõga pealt paistab võidujumalate päike,
hiidnaised kaovad, kaljumäed vaovad,
Hel ootab mehi, taevavõlv murdub.
Mis teevad aasid? Mis teevad alfid?
Jöötunid ohkavad, aasid on tingis,
kiviseil väravail ägavad kääbused,
süvade targad. Ons see teile selge?
Maa toele osaks saab jällegi õnnetus,
kui Odin sammud seab kähmlusse soega
ja Surtriga pimestav Belitapja:
ses heitluses Friggil hukkub ta armsam.
Siis tuleb vapper Sigfödri poeg
Vidarr, et hukata hukkude idu:
hiiglase võsule vajutab tera ta
suust südamesse – nii tasub ta ise eest.
Siis tuleb hiilgav Hloodyni poeg:
maadleb maoga Midgardri kaitsja,
kuid vaarub siis eemale Fjörgyni poeg
sammu üheksa ussist, kes põlanud alatust.
Ja maakoha lapsed oma asulaist lahkuvad.
Päike on must, merre voolab maa,
kaovad taevalaelt heledad tähed;
kägistab tuli elude toitjat,
kuumusetomu kerkib kõrgele taevasse.
Ning tema näeb tõusvat uuena teist korda
vete rüpest rohelist maad –
kukuvad joad, õhus kotkas piirab,
kaljudelt sihib ja karjatab kalu.
Kohtuvad aasid Idavöllril
ja vestavad vägevast maailmavööst
ja mõtlevad muistsetest maailma sündmustest
ja õilsaima jumala iidsetest ruunidest.
Tärkava rohu seest leiavad taas nad
mängudest kuldseid, imeväärt kive,
mis kuulusid ennegi, aegade koidikul,
aaside valdjale ja Fjölniri soole.
Põldudel külvita kasvab siis vili
pahast saab parem; tuleb tagasi Baldr;
siis Hödr ja Baldr Hrooptri taludes
elavad sõpruses. Ons see teile selge?
Siis Hööniril selge on verepuu saladus
ja kummagi venna järglaste koduks
saab tuulte sünnipaik. Ons see teile selge.
Ta näeb üht õue, mis ilusaim päiksesest,
Gimli saludes, kullaga kaetud.
Seal peavad elama õiglaste salgad,
astuma rahus aegadest aega.
Siis tuleb üks ülalt ilmade lõpust,
teistest tugevam vaim, kes kõiki tunneb;
ta segadust talitseb, tülisid tasandab,
pühapaiku teeb terveks, et tõesti nad püsiksid.
Siis tuleb sõueldes sünge lohe,
valendav magu Nidafiöllist;
oma tiibadel kannab Niidhöggr koolnuid,
üle väljade lotendav. Völva nüüd põlvitab