Rein Sepp

Kõik mis kord on olnud ühenduses maaga

ununeb kui vormel laguneb kui saaga

vaikib küün ja laas ja õleumbes maja
väiksed mehed toovad maa alt kaasa aja

pole õuekaja pole kuulda lokku
hinged langevad kui õõnsad põlved kokku

hommik niriseb päev pilvisse ei kõrgu
pöördub lehekülg kuid paigal püsib põrgu

öökull koolematuilt üha pärib pärib
saatus vagurasti põõsas küüsi närib

kuratlikult kaua priiskab kellakõla
kuskil muigas keegi kuskil naksus mõla

tuldud on ja mindud hobused jäid sõtta
eal ei tohi elu üldisena võtta

villa kasvatavad lubjavalged sambad
veider kuivõrd osaliselt kaovad hambad

kus on keps ja trall? puudub ramm ja vägi
jooksu unelmatest kerkib taas ehk mägi

tasa libisedes pole mingit riski
õndsalt naeratades ligineb eimiski

veri purju jääb ka kuivand viinatõrrest
huuled nakatuvad viimsest rohukõrrest

käraga kord anti vaikselt jäeti ilma
vaikselt unne kiigutan ka teise silma

pimedus peab pidu uhkeil tiislipuudel
pühas põhus tiirutab veel tume puudel

 

xxx

xxx

xxx

xxx

Kord elus ikkagi end jälle joonde sead

ja elukübemeid taas naerul kaasas kannad
ja üha kerkima nad jäävad – udus mäed
ja üha sinetama kauged rannad.
Ja ikka endaga sa kaasa jooksma pead
ja ikka kestma jäävad inimeste rännud,
nii tõesti nagu muuseas oma vankrit vead,
nii tõesti nagu ununevad valged kännud.
Kord tõesti hülgad enda tihenevaks maaks
või tõused imeliseks tiivaks tuules –
kes lehe langemisi osutada saaks,
kes rida laasida, mis sündinud on luules?

xxx

xxx

xxx

xxx