Rein Sepp

Kõik mis kord on olnud ühenduses maaga

ununeb kui vormel laguneb kui saaga

vaikib küün ja laas ja õleumbes maja
väiksed mehed toovad maa alt kaasa aja

pole õuekaja pole kuulda lokku
hinged langevad kui õõnsad põlved kokku

hommik niriseb päev pilvisse ei kõrgu
pöördub lehekülg kuid paigal püsib põrgu

öökull koolematuilt üha pärib pärib
saatus vagurasti põõsas küüsi närib

kuratlikult kaua priiskab kellakõla
kuskil muigas keegi kuskil naksus mõla

tuldud on ja mindud hobused jäid sõtta
eal ei tohi elu üldisena võtta

villa kasvatavad lubjavalged sambad
veider kuivõrd osaliselt kaovad hambad

kus on keps ja trall? puudub ramm ja vägi
jooksu unelmatest kerkib taas ehk mägi

tasa libisedes pole mingit riski
õndsalt naeratades ligineb eimiski

veri purju jääb ka kuivand viinatõrrest
huuled nakatuvad viimsest rohukõrrest

käraga kord anti vaikselt jäeti ilma
vaikselt unne kiigutan ka teise silma

pimedus peab pidu uhkeil tiislipuudel
pühas põhus tiirutab veel tume puudel

Kiretult, hingetult jääs ja lumes
lebaks kui mõte: me olime kord
Pingsate õhtute sinaks tules
laheneb iidne akord.

Sai tuntud ja elatud raskesse sõnna
kihke kui helbeid ja koredat verd,
valatud kellade pronksi ja kõlla
korduma õitsevat merd.

Ja radu sai lauluga tallatud tuulde,
sai rautatud hobuseks sälg,
häid soove sai naerdud ja surutud huulde
ja jäljesse surutud jälg.

Nii metsad ja heinamaad, lapsesuu maias,
unenäost võlutud särasilm,
õhtuses sosinas, suhkruga saias
näis tohutu iga maailm.

Kord aimad, et range on tähtede saatus,
et pühad on hauad ja peatused teel,
et tähtedest rangem on kodumatus,
kaks südant haudadest pühamad veel.

Kord elus ikkagi end jälle joonde sead

ja elukübemeid taas naerul kaasas kannad
ja üha kerkima nad jäävad – udus mäed
ja üha sinetama kauged rannad.
Ja ikka endaga sa kaasa jooksma pead
ja ikka kestma jäävad inimeste rännud,
nii tõesti nagu muuseas oma vankrit vead,
nii tõesti nagu ununevad valged kännud.
Kord tõesti hülgad enda tihenevaks maaks
või tõused imeliseks tiivaks tuules –
kes lehe langemisi osutada saaks,
kes rida laasida, mis sündinud on luules?

Naisele sünnipäevaks

Saab kuldseks mahlaks kauge viinamari
sellel valmimise saatuslikul ööl,
mil palved helmetena liibuvad su vööl Vorkutas
ja mõte katab sind kui pehme vari.

Nüüd Su unenäod on minu varjusängis,
vist sosistavad valged õied õunapuus,
kuu kiirgab, see on sõnadeta laul mu suus :
et oli ammu, ammu sinu sünnimärgis.

Suure suve panen lauale Su vaasi,
veel kord suureks tantsuks tõsta õhku king
ja kuula, kuis su veres kohiseb mu hing
kui lendan homseks valguseks su aknaklaasi.

Eile olin töölt vaba ja seadsin pisut taas riimi oma tundeid.
Ja leidsin, et ei ole midagi ilusamat elus ja ilmas, kui oma naisele luuletada, mistahes ajast, mil neid jälle koos pea pea kõrval lugeda ja korrata võiksime…

Nüüd taas käärib mälestuseks muld
kui kauge roosi lõpetatud mõte ;
neil öödel iga rohukõrre lehekuld
on nagu igatsuste vaikne kokkuvõte.

Neil öil mu süda tuksub Sinu häält
nii riimideks mu valmivasse vere –
see on kui laul, mis lehvib mere päält,
on mere unistus ja kuulub merre.

Ja eemal tiirleb üksik vana kull,
ta tundub vanemana ajast endast,
sest tema teab – neil öil sa oled tulekul,
et lõhnas lill, lind sinu naeratuseks lendas.

Ühest kirjast:

…Siin ma nüüd istun ja aeg on hilisõhtune ja mõtlen vaikselt etendusele,
et kus nad järjega parasjagu olla võiksid –

kunagi, kunagi, kes nüüd veel teakski,
lõiguti tähtedeks tähti,
nõiuti luulesse kajavaks reakski,
metsades haldjaid veel nähti –
midas ajastud, maailm – kord ootel, kord läinud
ja miski neist endast neist ette on käinud;

– vaid inimlaps joont mööda : aastad , taas aastad,
kes õutleks, mis elu on , Kuugi kord maastad,
ja see ta on , see ta on , miski kui vilguks,
elad lõpmatust endas ja peatud vaid pilguks

Maid, soid ja saari, jahtund järvi
All igaviku kokku loed
ja näed, et peaaegu inimvärvi
on Undril elu eluskoed

…kas elu on vaid mõneks puhuks,
universumeid kas üks või kaks,
kuid elatakse igaks juhuks
end põgususest kestvamaks

Komberdame kõige najal
mida tehtud eluajal
jõudes maa peal ajapikku
igavikust igavikku
jälle udu suur ja särav
jälle täht ja jälle värav

Willows were made by emotions
and firs were created by gods,
still white is the starlight of oceans
and a landscape established on nods.

And the willows are dreaming for ever
and the fir-trees are living their fates,
and the willows can never and never
turn into golden gates.

Too much is a dream for the willows,
honey too sweet for a bee,
happy man, you, lying in pillows
made by eternity.

Be careful, darling, touch none
of those drunkards and wonderful sales.
Only do they as if sleeping for ever,
By planets, cold stars misled:
When awake they could only never
Know exactly their time-scheduled bed.
And you, old man, try your own childhood
all over once again,
enough you’ve been forest and wildwood,
great task and mammoth and brain.
Senility, I am your business
and your moment at childhood lost
and this second time you shall not miss this
at your life-moving, age-drinking cost.
There are slopes for old men and valleys
and for children hills to ascend
and again and again to all alleys
to remind of their meaning and end.
And the globe gets then running and rivers run,
Thought runs into touching and clinging
And out of the setting sun
Come children burning and singing.

Once upon a time
an ancient word fell down,
first meant to be a thought,
then merely a nought
in need, in need of rime.
Weep, weep, my cloudy clown!

Sure, the dream is now over:
was it or ever has been?
The sky falls lower and lower
as life on a grey-growing screen.

My days have now all-all-right ended,
what comes is a marvellous fun.
My heart has been finally mended
by thorns of a heart-touching none.

and so it is: sincere greeting
and be it close or near or far
time but running darkness fleeting
and far away still lies my star
but never mind, as for tomorrow
and as for me I also pass
so take my faults and take my sorrow
and my parasole and bag and glass
for we must forth, yet flee the sun
don’t laugh, old straw, it’s not for fun
it’s for your sake it’s almost only
for all in swarms and those who lonely

yet heavy light still, heavy run
until gravities but seize and seize
and curve down vast eternities
wherever was it morn or prime
whoever said it horn or chime
or was it rhyme and sound and tune
ten thousand years and once too soon

und obwohl auch nur hauch und schimmer,
das leben jedoch ist,
so etwas ist es, was man immer
im leben selbst vermisst,
und deshalb wahrlich: mensch, erfahre!
ins leben sacht hinein!
sonst wären all die langen jahre
an und für sich ein schein

nov. 1994

und obwohl auch nur hauch und schimmer,
das leben jedoch ist,
so etwas ist es, was man immer
im leben selbst vermisst,
und deshalb wahrlich: mensch, erfahre!
ins leben sacht hinein!
sonst wären all die langen jahre
an und für sich ein schein

nov. 1994

in allen breiten, allen weiten
unzählbare genauigkeiten,
was auch so fern, was auch so nah
es scheint, die welt ist längst schon da,
bewusst des eignen trüben ortes
und im wahren sinn des wahren wortes

06.01.1994

es gibt doch ein lied, wo die klänge
vollkommen werden, gesänge
stets warten und haben zeit
trotz ihrem klang der vollkommenheit
und schweben dann in die lieder ein
nach sinn, nach werd und dem sein

20.01.1981

Im Urchaos einst, am Weltenrand
gedacht, getan, das Nichts entstand
was da der Teil nach, wo das Ganze
alle Teilchen eilten weg zum Tanze
mit einem Hauch und Wellenschweben
sich machte denkbar auch das Leben
samt seiner wahren Fraglichkeit
das Nichts doch wusste schon Bescheid

doch ward der Mensch, ward froher Sinn
und ward des Nichts Nichtzählerin
es hiess, ja, hört, die Welt zu schonen
schrien auf 1m All die Plusprotonen

nur irgendwo die dichte Erde
und wiederum wie: Frühling, werde

okt. 1993