Nibelungide laul
I lugu
On pärimustest teada meil muistseist aegadest,
töist, kuulsaist kangelastest ja imesaagadest,
neist rõkkab rõõmuhüüdeid, neis kaebust on ja nuttu.
Noist meeste suurist püüdeist nüüd mõneti võib teha juttu.
Burgundias kord võrsus üks üllas tütarlaps
ja kuskil maal ei loetud teist võrdselt nägusaks;
ta nimi oli Kriemhild, tast kasvas tore neid.
Kuid sestap tema tõttu sai surma suur hulk sangareid.
See kaunis piiga oli kui armas taevaand.
Ta nimel kasvüõi elu eks mehed panustand.
Üksainus iluilming – nii oligi ta just.
Ta voorused veel tõstsid ka kogu naissoo ülevust.
Kolm kuningat ta ihu ja au eest seisid head –
üks – Gunther, teine – Gernot, ah, uhked uljaspead,
ja Giselher, neist noorim, mees parem paremaist.
Need olid tema vennad. Nad hoidsid igati noort naist.
Suursugused nad olid ja loomult leebed, head,
jõujaksult kordumatud ning valituimad pead.
Burgundias see sündis, nii hüüti nende maad.
Kord hiljem Etzelburgis veel imeasju tegid nad.
Ja Wormsis Reini ääres nood vürstid elasid,
seal kestsid kiidukõned, lood, laulud helasid,
maa uhkeist rüütleist kaaskond neid saatis eluteel.
Nad haledasti hauda viis kahe naise tülimeel.
Maa kuningannaks oli siis Ute, nende ema.
Ja kadund isa Dankrat, kes pärust valitsema
nad surres oli jätnud, see olnud võimas mees,
kes võitnud palju kuulsust ju oma nooreas vägildes.
Neid kolme kroonikandjat, nagu väitsin ma,
veel mitu voorust ehtis, neid tulid teenima
ka toredaimad rüütlid, kes, nagu teada meil,
kõik vaprad, vahvad olid ja tõrkumatud sõjateil.
Seal olid Tronje Hagen ja Dankwart, tema vend,
ja söakas Ortwin Metzist. Kaaskonda ühinend
veel olid markkrahv Gere ja markkrahv Eckewart,
Alzeye Volker, rändur, kel oli meelt ja käsivart.
Siis Rumolt, roameister, mees maitset valima,
truu Sindolt ning aus Hunolt. Nad kolme kuninga
au hoidsid õitsevana ja olid neile toeks.
Seal oli veelgi mehi, kuid kas neid nüüdap üles loeks!
Väärt Dankwart oli marssal. Ja nõbu Ortwin, see
mees Metzist, võtmehoidjaks taas oli vürstile
ja ustav rüütel Sindolt ta lauahooldaja
ja Hunolt varavalvur. Need mehed mõistsid käituda.
Õukonna vägevusest ja suurest vaimujõust,
sest rüütliaust ja luulest ja kõrgest elutõust,
mis hinnas neil ja mida nad arenadsid koos –
kuis kõik seal täpselt kulges, ei saa küll vesta laululoos.
Kesk hiilgust nägi Kriemhild kord unes selgesti,
et kavatas noort haugast, suurt, kaunist igati.
Kaks kotkast tapsid selle. Ta arvas aimavat,
et tollest unepainest ei juhtuda saaks halvemat.
Ta emale siis rääkis, mis unes kangastund,
sest ise seletada ta veel ei mõistnud und.
“Too haugas märks meest üht, kes õilis on ja hea.
Ja hoidku teda jumal, sest muidu sa ta kaotad pea.”
“Miks lausuma pead ema, nüüd mulle mehest just?
Ei taha iial tunda ma mehe armastust.
Pean vagalt elutsemma, mu kuni võtab surm,
siis pääsen piinast mille toob kaasa arm ja eluhurm.”
Kuid Ute vastas talle: “Nii ära tõota laps!
Ma tahan, et maailm ju sind ikka rõõmustaks –
see sünnib peiuarmust. Sust hüva naine saaks.
Ja annaks jumal, sindki et tubli rüütel paimendaks!”
“Need jutud,” lausus neiu, “las jääda emake,
saab naiste elu nähes ka selgeks endale,
et armuõnne tasuks on lõpuks vaev ja rist.
Nii heast kui halvast hoidun, ei siis mul ole eksimist!”
Ja Kriemhild armastusest ka tõesti säästis end
ning ühtki meest maailmas ta hing ei ihalend.
Nii elas kuid ja aastaid veel rõõmsalt üksinda,
kuid keegi vapper nooruk kord hiljem naiseks kosis ta.
See oligi too haugas, kes kord käis painajaks,
nii nagu lausus ema. Kriemhildi kättemaks
ent omaenda hõimu kui rängalt hukutas!
See ainus mõrv kui palju häid mehi verre uputas.