Rein Sepp

Kord elus ikkagi end jälle joonde sead

ja elukübemeid taas naerul kaasas kannad
ja üha kerkima nad jäävad – udus mäed
ja üha sinetama kauged rannad.
Ja ikka endaga sa kaasa jooksma pead
ja ikka kestma jäävad inimeste rännud,
nii tõesti nagu muuseas oma vankrit vead,
nii tõesti nagu ununevad valged kännud.
Kord tõesti hülgad enda tihenevaks maaks
või tõused imeliseks tiivaks tuules –
kes lehe langemisi osutada saaks,
kes rida laasida, mis sündinud on luules?

Vaiksemalt kui kivist veski

Vaiksemalt kui kivist veski
muljub mälestusi maa,
sest ta üha kõneldeski
peab end maha vaikima.

Tuuled toovad, tuuled viivad
riismeid eluraamatust –
uned, unenäod ja liivad,
palju tunde, saamatust.

Siiski mingid teed ja sooned
läigatavad õhtu eel,
maasse tumenevad jooned
inimeste varjest veel.

Veel enne kui linnud ja päikesed
laulma ja põlema loodi,
veel enne kui tähtedelt väikesed
ämblikud maa peale toodi,
enne veel, enne veel
kui jõel süttis surnulaevu,
veel tuhandeid kevadeid enne
jõid järvede rõõmu ja raevu.
Nüüd oled mu ümber ja minu sees,
tuikad kui rabasaare
kivises südames.
Tasa, tasa lõritab üleval;
me uinume vikerkaare
ja lageda taeva all.

Eile olin töölt vaba ja seadsin pisut taas riimi oma tundeid. Ja leidsin, et ei ole midagi ilusamat elus ja ilmas, kui oma naisele luuletada, mistahes ajast, mil neid jälle koos pea pea kõrval lugeda ja korrata võiksime…

Nüüd taas käärib mälestuseks muld
kui kauge roosi lõpetatud mõte ;
neil öödel iga rohukõrre lehekuld
on nagu igatsuste vaikne kokkuvõte.

Neil öil mu süda tuksub Sinu häält
nii riimideks mu valmivasse vere –
see on kui laul, mis lehvib mere päält,
on mere unistus ja kuulub merre.

Ja eemal tiirleb üksik vana kull,
ta tundub vanemana ajast endast,
sest tema teab – neil öil sa oled tulekul,
et lõhnas lill, lind sinu naeratuseks lendas.

Ühest kirjast: …Siin ma nüüd istun ja aeg on hilisõhtune ja mõtlen vaikselt etendusele, et kus nad järjega parasjagu olla võiksid…

kunagi, kunagi, kes nüüd veel teakski,
lõiguti tähtedeks tähti,
nõiuti luulesse kajavaks reakski,
metsades haldjaid veel nähti –
midas ajastud, maailm – kord ootel, kord läinud
ja miski neist endast neist ette on käinud;
vaid inimlaps joont mööda : aastad, taas aastad,
kes ütleks, mis elu on, Kuugi kord maastad,
ja see ta on, see ta on, miski kui vilguks,
elad lõpmatust endas ja peatud vaid pilguks

Maid, soid ja saari, jahtund järvi
all igaviku kokku loed
ja näed, et peaaegu inimvärvi
on Undril elu eluskoed

…kas elu on vaid mõneks puhuks,
universumeid kas üks või kaks,
kuid elatakse igaks juhuks
end põgususest kestvamaks

Kiretult, hingetult jääs ja lumes
lebaks kui mõte: me olime kord
Pingsate õhtute sinaks tules
laheneb iidne akord.

Sai tuntud ja elatud raskesse sõnna
kihke kui helbeid ja koredat verd,
valatud kellade pronksi ja kõlla
korduma õitsevat merd.

Ja radu sai lauluga tallatud tuulde,
sai rautatud hobuseks sälg,
häid soove sai naerdud ja surutud huulde
ja jäljesse surutud jälg.

Nii metsad ja heinamaad, lapsesuu maias,
unenäost võlutud särasilm,
õhtuses sosinas, suhkruga saias
näis tohutu iga maailm.

Kord aimad, et range on tähtede saatus,
et pühad on hauad ja peatused teel,
et tähtedest rangem on kodumatus,
kaks südant haudadest pühamad veel.

Komberdame kõige najal
mida tehtud eluajal
jõudes maa peal ajapikku
igavikust igavikku
jälle udu suur ja särav
jälle täht ja jälle värav