Rein Sepp / Raul Kilgas

oh seda küll seda küll mis kõik veel teha
mida kõhkleb kuid aju mida tõrgub mu keha
ja siis järsku kas ehk kuid nõnda vaid näib
aeg ajastuis ajastuid maha käib
eimiski veel rütmides rütmisid tajub
öö endaga öösse kui endasse vajub
ja kuskil või kuis ikka keegi on teel
maailmad maailmades tõttamas eel
ja hommik või õhtu taas alustad peagi
ürgmõistmatu mõitmist ei paremat teagi –
Rein Sepp

Rein Sepp: …Kogu aeg peaks olema mingisugune sotsiaalne meel, ilma selleta ei saaks elu püsida. Aga kogu aeg mingisuguseid erinevusi näha, sellega lõhub ainult meeled ära ja maailm lähebki nii, nagu ta juba läinud on.
Raul Kilgas: Kuidas sina näed: millele eesti rahvas peaks toetuma – on see ühtsustunne rohkem mingi germaani ruumiga või siis oma soome-ugri aluspõhjaga?
Ei ühte ega teist. Tuleb otsida ja leida see soon, mis on tõepoolest olnud omane sellele Paide–Viljandi–Ruijena–Valmiera joonele. Ja kui sa selle soone üles leiad, kätte saad, siis sa oled kahe jalaga ilusasti maapinnal ja ei ole tarvis seda soome-ugrit ega germaanit liiga palju ligi võtta. Mis see soon on, mis selle olemus on? Maastik või ajalugu või…?
Milleks seda nimetada? Seda tuleb lihtsalt kujutada soonena ette. Ütleme, kui jää hakkas sulama ja Võrtsjärv ja Burtnieki või Asti järv tekkima, siis mingisugune nire nende vahel oli ja selle ääres sai elada. Eluruumiks ei saa seda nimetada, see on võib-olla natukene liiga üldine ja kohmakas nimetus. Ja säält pääle hakkasid mingisugused olevused elu seadma. Ja säält algavad need sõnatüvedki peale, mis on sees juba nendes… kuradi… “Edda” lauludes – sõnatüved, mis on ühised eesti keelele ja läti keelele. Kõik need igasugused soome-ugri ja germaani lingvistid ja mis nad kõik on, tunnistavad üksmeelselt, et sõnal “taevas” on ühine tüvi balti keeltega. ‘Taevas’ sellel, kes elas Võrtsjärve juures, kõlas sama tüvena kui ’debes’ või ’devas’ Asti järve ääres. Tarmo Kulmar on soome-ugri baasil seda animismi uurinud ja toonud ühe tüve, mis soome-ugris on olnud ‘juma’, tähenduses “kaas”. Ja säält siis loomulikult tuli see “jumal” kah. Taeva kaas?
Jah. Läti keeles on praegugi “jumts”… see on “katus”. “Jumts” tähendab praeguses igapäevakeeles ka “teiega”, “teid”. “Teite”, nagu läänlased ütlevad. Nii et kui neid tüveseoseid arendada, siis peaks jõudma selle soone mõistmiseni. Sest edaspidi lähevad keeled linnades nii või teisiti üsna segamini. Ja see vägisi grammatikaalse keele tagumine ja nõudmine ei vii ka kuskile. Mõned hakkavad siis lihtsalt mõnda teist keelt rääkima. Alles eile juhtusin kuulma – üks raadio korrespondent seal Londonis, üks naisterahvas, ei räägi enam “siin”, ta räägib “meil”. “Meil on nõnda.” Räägib küll puhast eesti keelt, aga… Mis üldse on eesti keelega viimasel ajal juhtunud? Oled sa seda jälginud? Mis tendentsid praegu keeles on?
Ei mõista öelda… Kus sa kuuledki, kui sa üksinda elad. See sõnavara muutub ikka üha õõnsamaks ja õõnsamaks. Millel see rahvuslik identiteet peaks püsti püsima, kas elukohal või keelel?
Mõlemal. Seepärast, et elukoht nii-öelda sisustab keelt, annab keelele sisu ja varjundi. Bernard Shaw’l oli üks ilus lugu, kuidas tema, ütleme, kõnekoosolekul räägib – siis on tal üks keel, aga loengul, kihutuskoosolekul ja kodus naisega – teine. Miks ma seda küsin? Kohtasin Rootsis kaht noort väliseestlast, kes on seal sündinud, seal kasvanud, seal lasteaias ja koolis käinud, mõlemad räägivad eesti keelt korralikult, noh, eks perekonnas vanemad veel rääkinud eesti keelt. Ja siis sai neilt küsitud, kelleks nad ennast peavad – eestlasteks või rootslasteks. Vastus oli mõlemal üks – rootslasteks. “Me oleme rootslased, mis siis, et me räägime eesti keelt, mis siis, et tahaks tulla Eestit vaatama ja tunneme mingit juuresidet – ikkagi rootslased. Vaat siis, elupaiga mõju nagu tundub olevat määrav.
Nojah. Kas sa ise pead ennast juba lätlaseks või veel eestlaseks? — kui naljapärast küsida.
Minul on see maailm üldse olnud kuidagi, kuidas öelda, internatsionaalne, nii et mul on ükskõik, kus ma elan. Nii põhimõtteliselt. Aga mis pagana lätlane ma olen või lätlaseks ennast pidada saaksin, kui ma ei mõista läti keelt! Läti pass sul ikka on?
Mul on see vana Nõukogude pass. Läti templiga, uut passi ei ole, aga pean vist võtma. Miks on tarvis nimetada ühte eestlaseks, teist lätlaseks, kolmandat kodanikuks, neljandat ei tea milleks? Niisugusel väärtustamisel ei ole üldse mingisugust tähtsust. Peaks olema mingi niisugune fenomen nagu ipiklane. See oli juba tsaariajal, oli Eesti ja Läti Vabariigi ajal ja nüüd vahepeal, ipiklased tundsid ennast ipiklastena ja rohkem pole vajagi. Nii nagu üks kena paras külaühiskond. Üksteise keelt austatakse ja see on lihtsalt tore. Näiteks kui tuleb Eestist mõni telegramm, nagu eile tuli, kuidas nad ilusasti panevad selle kõik eesti keelde. [—] Nii et mina ei mõista enda kohta ütelda –ipiklane, see oleks võib-olla kõige õigem.
Kosmopoliit-ipiklane.
No kuule, mis õigusega tahta, et seal kuskil Venemaal elavad eesti keelt kõnelevad kogukonnad kindlasti ennast eestlasteks nimetaksid või eestlasteks peaksid? Muidugi, passi on neil kirjutatud, et rahvus: eestlane, ja see on ka kõik. Aga sellest ei saa küsimust teha.
[—] Kui mina nüüd tuleksin linna elama, mina ei saaks linnas enam hakkama. Tänaval saaksin veel käia, aga ennast tunda, ütleme, kahe-kolmetoalise korteri seinte vahel, seda enam hing ei kannataks. No aga kui sul oleks Nõmmel majakene, kas sa seal elaksid?
Ei tahaks. Miks?
Ei taha sellepärast, et mul poleks enam ühist keelt nende nõmmekatega.
Ma püüan ikka urgitseda seda sinu teooriat, et see soon või põhi on peamine… nagu sa rääkisid. Aga inimesed ju liiguvad. Kui sa tulid siia elama, kas siis nüüd on sinu “soon” siin, aga kui sa oleksid elanud seal, kus sa sündisid, kas see “soon” siis oleks olnud seal?
Juba kaheaastasena toodi mind siia. Nii et kuidagimoodi on sellest Ipiku maapinnast jäänud taldade alla justkui puudutus. Uuesti harjusin maapinnaga ära, kui metsas olin, seal karupõrgu rabas, Läänemaal… punkris. Kui oled elus kaks aastat metsaüksindust elanud ja talurahvaga kokku puutunud ainult heinateo ajal… See hakkas nii kangesti meeldima, et ma poleks sealt välja tulnudki. Aga siis kuulutati mingisugune amnestia ja tundus veidi imelik kauem seal logelda. Aga Läänemaaga harjusin ma ära. Sa elasid Ristil ju tükk aega.
Nojah, ja siis saigi Ristile jäädud, või tähendab, Risti lähedale, sinna Rehemäele… Nii et kogu aeg selle maamiljööga rohkem nagu mestis oldud. Kui rääkida sinu tõlkimisest: mis sa oleksid hakanud tegema, kui sa ei oleks mingil põhjusel tõlkima hakanud? Kellena sa siis ennast ette kujutaksid?
Ei tea. Kõigepealt oli kõige suurem huvi kujundada ennast ajaloolaseks. No aga siis tulid kõik need sõjad ja laagrid vahepeale. Ja kirjanduslikud huvid muidugi olid juba koolipõlves. Nagu mingisugune loomekurat istus sees kogu aeg. Kõige toredam oli see, et kui jõudsin Vorkutast tagasi – me elasime viimati tükk aega ühes barakis minister Lembit Lüüsiga… ta vabanes varem… ta oli vahepeal tööjaotuse büroo juhatajaks saanud Tallinnas… Müürivahe või Sauna tänaval, kus nende kontor seal oligi –, läksin Lüüsi juurde ja ütlesin, et otsi mulle üks metskond, lähen kuskile metsatööle, hakkan õiget Eestimaa elu elama… Lüüs ütleb: oled sa hull, sina pead oma võimed ära kasutama… Ja helistas otsekohe Vaarandile. Vaarandi oli seekord “Loomingu” toimetaja. Ja see mõte istus järsku mulle endale ka. Noh, aga mida teha? Tol ajal oli kombeks kõiki neid suuremaid juubeleid lehtedes ja ajakirjades tähistada. Tuli parajasti William Blake’i mingi ümmargune tähtpäev ja mina täiesti pimesi pakkusin välja Vaarandile. Vaarandi küsis, et kas sa siis teeksid või… Pakkusin välja portsjoni Blake’i luulet. Endal mul polnud aimugi, kust ma seda Blake’i saan. No tegime kauba kokku ja siis läksime kõmpa-kõmpa otse Semperi juurde – Semperit ma tundsin vanast ajast –, küsisin, ega tal mõnda Blake’i kogu ei ole. Õnneks oli, täiesti täielik kogu. Võtsin kohe suure õhinaga ette ja tegin kimbu valmis. Ja niimoodi ta hakkas minema. Siis tuli Alttoa oma pakkumisega “Keskaja antoloogiat” teha… Kutsus mu korra Tartusse, ajasime paar sõna juttu ja ta ütles, et noh, teeks terve germaani osa. Ma ütlesin: hea küll. Aitas mul materjalid ka muretseda. Säält see tõlkimise joon nagu lahti läks. Kui ei oleks nõnda juhtunud, siis oleksin võib-olla tõepoolest kuskile metsatööle läinud ja aeg-ajalt mõne väikse luuletuse valmis kirjutanud või midagi niisugust. Aga ega mu tervis vist ei oleks metsatöö peal vastu pannud. Kas sa ruunikirju oled ka uurinud või huvi tundnud?
Ei ole. Noh, niipalju kui vaja on olnud, et natuke orienteeruda. Sinu jaoks seal ei ole midagi huvitavat ja müstilist?
Ei ole. See jääb liiga ebamääraseks. Minu põhimõte on olnud see, et võta kaugemast minevikust välja kõige selgem ja kindlam, mis tõesti materjal on. Ja antud juhul see “Vanema Edda” tekst, see on materjal. Ja kui sa sellest hakkad siis tahapoole ja ettepoole arutlema ja filosofeerima ja mõistatama, siis tuleb midagi välja. Aga nende kuradi igasuguste kaljujooniste ja ruunimärkidega võib ju lõpmatuseni…
Noh, eks seegi ole ju materjal, ainult et kuidas seda tõlgendada, eks ole?
Ei no seda küll, aga see läheb niisuguseks kuradi sipelgapesa segaduseks, ta ei vii mitte kuskile. Aga kui on mingit kindlat joont tuleviku jaoks tarvis… sest kui palju on neid üksikteadusi, eks ole, teadusharusid, mis on juba niivõrd spetsiaalseks kujunenud, et ei ole kuskilt enam mingit edasiminekut. Ja kui mõelda, kogu maailm on ummikus, seda maailma päästa ei ole mõtet – kui läheb, las läheb, kurat. Miks maailm üldse läheb ummikusse?
Miks või? Jah, miks?
Midagi kuskil on väga valesti juhtunud, mina ei tea, kas inimese tekkest pääle või… Võtame näiteks niisuguse näite. Muidugi palju aastaid tagasi, aga üsna hiljuti, avastati üks süsiniku modulatsioon, mida nimetatakse fulleriiniks. See on nagu väikene pall, eks ole, ja see pall seob 60 süsiniku aatomit. Nii-öelda 60 süsiniku aatomiline pall. Ja sellega tehakse nüüd imeasju. Küll igasuguseid kiudaineid ja… sadat sorti produkte. Terve fulleriinide tööstus ja fulleriinide teadus nagu välja karanud. Nüüd kõik tormavad selle fulleriini kallale, muudkui fulleriin ja fulleriin, ja läheb ja läheb ja läheb… Aga kuhu? Juba arvestatakse, et 20–30 aasta pärast on Euroopa kohal aasta kohta õhus miljard korda rohkem lennumasinaid kui tänapäeval. Juba on tehased loodud selleks, et seda õhukoridoride liiklust reguleerida. Sest nendest praegustest rekognostseerimise tehnikatest on vähe – need jäävad puudulikuks. Ja siis läheb ja läheb ja läheb… Kuhu ta läheb siis lõpuks? Ja kes need miljardid on, kes sõidavad? Mispärast sõidavad? Kuhu sõidavad? Milles see elu mõte siis enam seisab, või kuidas? Vaat niisugused paratamatud allakäigud või ummikutesse minekud… Üks väljapääs on see, et loodad selle pääle, et jah, kui nüüd asustaks Marsi ja uuriks natukene seda Kuu sisemust, võib-olla säält leiaks midagi huvitavat veel ja nii edasi… Aga sellest kõigest on vähe. Ja ka kirik ei aita sääl midagi. Seepärast, et see saab ainult lohutada.
No paavst käis nüüd Eestis ära. Kas sa pead seda mingiks tähelepanuväärseks sündmuseks? Oli sellest Eestimaale mingit… ma ei mõtle poliitilist, aga vaimset kasu või nii…?
No mis tast ikka oli. Poliitilist kasu sai tast olla ainult neile, kes neist tseremooniatest osa võtsid ja ennast tähtsaks tegid selle arvel. Muud mitte midagi. Nüüd räägitakse juba uuest paavstist, kelleks pidi saama see Milano, oli vist Milano, piiskop. Unustatakse see paavst ja tuleb järgmine. Tegelikult on see niisugune pime kobamine. Lõpuks oled ikka nagu mingi väike kübe seal kuskil…
[—] Kogu aeg korratakse ainult ja püütakse teiste sõnadega targemini välja öelda seda, mis ammu juba öeldud on, ja midagi tarka ega uut säält õieti ei kuule… Ma pidevalt jälgin seda – inglastel on kord nädalas üks väga hea saade, õieti kaks saadet, üks on “Science in action” ja teine on “Discovery”. Tihtipääle on seal palju ebahuvitavat või liiga erialalist ka, aga mõnikord on väga võimsaid mõtteid. Asi on selles, et ei ükski filosoofia ega ükski religioon ei ole suutnud midagi niivõrd ilmekat vaimusilma ette tuua kui üks katse, mida nad olid seal Londonis teinud, kus tegu on footonite mõõtmisega ja kaalumisega, footoni eripära uurimisega. Ühesõnaga, footonit ei saa mingisuguse riistapuuga mõjutada, sest siis ei jää temast mitte midagi järele. Tähendab, selle asemel, et mõjutada footonit A, mis asub, ütleme, Londonis, jäetakse see rahule, aga mõjutatakse hoopis kuskil 200–300 km eemal footonit B. Ja vaata, see footon B teab, mida footon A parajasti teha tahab. Neil on siis mingi side või?
Jah, ja niisuguses sidemes on reaalset nagu rohkem. Kõik need filosoofilised jutud on liiga üldised. Seepärast ma olen ikka huvitatud olnud kõigist nendest uutest mõtetest. Sina siis ei otsi ega vaja mitte niivõrd lohutust, kuivõrd sind huvitab ikka rohkem teadmisi saada maailma kohta?
Jah, rohkem tõde… Säält saab juba edasi fantaseerida. Siis leiad võib-olla lohutuse ka. Tähendab, kas ikka on olemas ainult üks universum?
Kas see oleks lohutus, kui seda teada saaks? Et kui neid oleks palju, kas see lohutaks?
Jah.
Noh, lohutus selles mõttes, et isegi kui elu maakeral peaks nurjuma… et siiski see elu mõte kui niisugune ikkagi kuskil maailmas olemas oleks. Tead, et elatakse mujalgi ja võib-olla ollakse nendesamade probleemide kammitsas.
[—] Aga kui neil [erinevatel tsivilisatsioonidel] on ühise keele võimaluski, tänu mingisugustele tõlkemehhanismidele või kes teab millele, ikkagi, mida siis teineteisega rääkida?
Jah, mida nende kahe planeedi elanikel oleks üksteisele öelda?
Mitte midagi. Mis neid huvitaks?
Kui nad seal ei juhtu kaalikaid kasvatama, eks ole – he-he-hee –, siis ei ole… Nii et see otsese kontakti reaalne mõte on ükspäinis mehe ja naise idees, eks ole. Nii et näiteks kui Maa mees võtaks sealt planeedilt ühe naise, siis sel asjal oleks mõtet, aga niisamuti lobiseda ei ole ju mitte midagi…
(Diktofonis kasetti vahetamise ajal hajub vestlus elu-olu teemadele, seejärel kaldub jutt vanale värsikeelele ja selle grammatikale.)
…Seepärast, et grammatika võttis jällegi ülemvõimuse, nagu vähk võtab inimorganismis ülemvõimuse. Kas sa tahad öelda, et vanas värsikeeles grammatikareegleid ei olnud?
Ei noh, sa tunned ära need mingisugused… aga alles siis, kui sa grammatika leiutasid, siis hakkasid nägema selles värsikeeles ka mingisuguseid grammatikalisi seoseid. Aga grammatika võttis ülemvõimu ja hakkas iseennast tegema. Aga keele kasutajad tunnetasid ometi ju ka enne intuitiivselt või kuidagi mingeid reegleid?
Aga kas me tohime ütelda värsikeele ajastu või kõnekeele ajastu kohta, et grammatika? Minu arvates ei tohi.
[—] Küsimus ei ole niimoodi, nagu see oleks mingisugune alamaste. See on umbes nii nagu ruunimärk, noh. Ütleme, et mees läks kuskile metsa ja pani ruunimärgi oma maja seinale, et kui naaber tuleb, siis näeb seda ja teab, kuhupoole vaadata ning kuhu ta läks ja millal tagasi tuleb. Sellel loogikal ei ole tegu grammatilise loogikaga. Grammatiline loogika tekkis ikkagi kuskil alles aastatuhande algul. Noh, roomlastel oli ta juba varem. Aga siin põhjamaades tekkis ta kuskil aastatuhande algul ja pani ennast maksma… ja siis hakkas segama see ladina grammatika ja võttis ülemvõimu. Ja nüüd me elame selles õnnetus grammatika-ajastus. Täpselt nii, nagu tehnika-ajastus. Aga tehnika ka ei tunnista enam seda grammatilist kudet. Ega sa ei saa ju neid kompuutreid edasi arendada grammatika reeglite järgi.
[—]
Kuivõrd näiteks see Odini isa Börr, ehk vanaisa Burri…, kuivõrd need nimetüved [läti keeles] võivad olla seotud nende muinaspõhja tüvedega? See on väga oluline tüvi ka läti keeles – seal on “kirjatäht” ‘bur’-iga ja “nõid” algab ‘bur’-iga ja… kuivõrd seal siis imaginatsiooni ja fantaasiat usaldada ja kuivõrd täpne või ettevaatlik peab olema järelduste tegemisel? Aga mispärast siin on Burtnieki… kusjuures see Burri oli Odini ja tema vendade Vili ja Ve vanaisa. Burri või Börr. Ja mispärast see Viljandi nii kangesti tema juurde kõlab? Viljandist kõlab kuidagi läbi Vili ja Ve.
[—]
See muinaspõhjakeelne ja ka anglosakside poolvärsiline struktuur on minu arvamuse järgi sellest ajast pärit. Tähendab, ta p i d i olema pooleks jagatud. Et ühelt soosaarelt teisele kergem hüüda oleks?
Jah. Ja niimoodi kogunes lõpuks loogika ja loogiline seos. Siis ei olnud ka oluline, kas see sõna asub lauses tingimata just selle koha peal, nagu grammatika hiljem on nõudnud. Oluline oli see, et neid alliteratsiooni reegleid oleks silmas peetud. Et oma mälu säilitada. Mälu harjutada. Mälu tuli kogu aeg harjutada. Ja kui sa alliteratsioonist kinni pead, siis aitab see sellele ajuoperatsioonile, mälu säilitamisele tõhusalt kaasa. Ajus peab ju mingisugune korrapära säilima. Selleks et mälu mitte kaotada, lugesin laagris õhtuti enne uinumist endale Edgar Allan Poe’ “Annabel Lee’d” ja hommikul moodustasin endale mõttes nii viis või kümme ingliskeelset sõna. Kui tööle läksid, oli sääl vahel tund või kaks külmetamist või kohalseismist. Ja siis kordasin niisugust väikest sõnatesti. Võib-olla sellepärast ei kaotanudki ma absoluutselt kõike sellest keelest ja meelest.
Nojah, ja seda alliteratsiooni väike nõks või kunst. See on ju kõikides paikades olnud, see ei ole midagi erilist… Ka kõikides naiste näputöödes ja kudumistes on see mäluvajaduse element sees. Tõnis Vint on uurinud vöökirju siitsamast Läti maakonnast, Lielvardest… Ja on väitnud, et neisse on märkidega sisse kootud igasugused arusaamised universumist või midagi niisugust. Seda oled vaadanud või?
Juhuslikult ei ole vaadanud. Mina tahan seista ikka rohkem nende “Edda” tekstide eest. [—] Olgu nad nooremad või vanemad, olgu nad akadeemikud või olgu nad kunstnikud või teised või kolmandad, igal juhul nad on väga paljus kõige selle kribu-krabuga üle paisutanud, liiga suureks reklaaminud. Kas või nendelt Karjala kaljujoonistelt midagi välja lugeda on minu arvates lausa totrus. Hää küll, sest tahetakse näha midagi rohkemat, kui asjad tegelikult on. Kui teine on kriipsutanud sinna mingisuguse kuju, võis temal hoopis midagi muud mõttes olla, mitte just parajasti mingisugune taevavaatlus. Temale tuli võib-olla meelde mingisugune põdra kuju või midagi teist või kolmandat, eks ole, ja katsus selle kuidagi kivile kriibata. Ja sellest nüüd ei tea mis suur maailma number teha, ei vii see mitte kuskile. Ma kirjutasin siin ühe väikese artikli sellest Thori küsimusest.
(Loeb ette artikli “Vanema Edda Völuspaa”, avaldatud hiljem pealkirja all “Laskem völval kõnelda. Mõtisklusi Völuspaa puhul”, Akadeemia 1994, nr. 10. – R. K.)
…Kui seal midagi üsna põhilist – muld või põld või midagi niisugust – oli kümme kuni kolm tuhat aastat tagasi tabu, siis pidi tal mingi teine nimetus olema, kui taheti sedasama asja ütelda. Oluline on see, kunas ja kuidas üks või teine üsna põhiline tähendus niivõrd omaks sai, et ta võis olla juba igapäevases keeles. Need loomade nimed muuseas ka kahtepidi veel… On negatiivsed emotsioonid ja on positiivsed emotsioonid. Heal lapsel palju nimesid – kui pandi ühele meeldivale, kahjutule loomale igasuguseid varjunimesid… siis võis see olla lihtsalt noorte kasvatamise mõttes, harjutati nende sõnade kas kahjulikkust või vähemkahjulikkust eristama. Oled sa seda meelt, et arengutee on läinud selles suunas, et oleme praegu kaotanud mingisugust teadmist ja mõistmist, mida vanasti, muistsel ajal oli rohkem?
Tea nüüd, niimoodi on võib-olla raske vastata, sellepärast et adra ja primitiivsema elu juurde tagasi minna ei ole ju ka mingisugust perspektiivi. Nii et seda tehnikaajastu märulit ja möllu tuleb kaasa elada ja selle koha pealt ei aita midagi. Aga see, mis väärtuslikku kaduma on läinud, selles osas tuleb katsuda endale kindlamat ettekujutust luua. See ehk oleks, mis aitaks selles praeguses tehniseeruvaski maailmas inimese mõttemaailma ja iseloomu soodsal viisil mõjutada. Lihtsalt öelda, et mingid suured väärtused on kaduma läinud, ega sellega praegust olukorda ei paranda. Aga et, mis on kaduma läinud? Kui kujutada ette, siis pidi inimene elama tuhandeid aastaid tagasi palju inimlikumalt… selles mõttes, et ta teisiti ei saanud. Kui siis oleks kogu aeg üksteist ainult vaenatud ja… kui asustus oli hõre, teine elas kuskil neli-viis kilomeetrit eemal. Kui siis läksid teise käest midagi küsima või… Lihtsalt ei ole ette kujutatav, et inimesed siis oleksid saanud niisuguses vaenus eksisteerida. Kõik need igasugused veretasud siginesid tõenäoliselt teistsugustes geograafilistes tingimustes kuskil lõuna pool hilisematel aegadel, kui suguvõsad juba suureks läksid. Aga selles põhja hemisfääris… Olen alati püüdnud inimestele öelda, kellega jutuks on olnud, et muinaspõhi ja viikingid aetakse kangesti segamini. See, mida ollakse harjunud viikingiajastuks nimetama, on hoopis midagi muud. Normannide ja viikingite aeg oli nagu mingi plahvatus või… vulkaanipurse… Väga pikki aegu pidid inimesed rahus elama, teisiti ei oleks põhjapoolsetel aladel elu mõeldav olnud… Sa hakkasid kunagi nooruses peale hoopis ulmekirjandusega. Kust see huvi tuli?
Mul on ulme vastu huvi praegugi veel… ei ole kadund ta kuskile. Selles praeguses maailma reaalsuses, realiteedis on ulme minu arvates veel ainuke positiivne ja optimismile pinda valmistav mõtestus. Maakera tulevik on ikkagi äärmiselt tume, kui vähegi kuulata-jälgida tendentse, mis kõikidel mandritel praegu näha on. Alates ökokatastroofidest ja lõpetades tehniseerumise võib-olla juba ammendatusega. Ei need tehnoloogiad ja tehnikad kuskile kao, aga see ideestik, mis neid kogu aeg ajendanud, see hakkab kuluma juba.
Olen jäginud neid teadussaateid, mida inglased kaks korda nädalas BBC kaudu levitavad. Sääl on huvitavaid, imetoredaid ja erutavaid uusi mõtteid, aga eriti viimastel kuudel muutub nende ainestik järjest hõredamaks ja hõredamaks. Mida veel niisusugust optimistlikku ja progressiivset välja mõelda kui mingisuguse teise universumi võimalikkus või siis ajakilbi nii-öelda läbimurdmine, et saaks valguse kiirusest kiiremini liikuda või midagi selletaolist. Kuidas see sulle optimismi annab?
Kui, ütleme, elus on liiga palju ummikut, depressioone ja stressi, siis on, kust haarata. Kuskilt peab endale mõttelise, unistusliku väljapääsu ju leidma. Nendest maistest tingimustest üksipäinis on võib-olla vähe. Kes võtab mõne mõtte kaugemast minevikust, aastatuhandete tagant, kui see lohutab. Mis asi on stress, mis asi on hull, mis asi on rõhutus? See on ju midagi seesugust, mis alateadlikult terves närvikavas ja kogu ajusüsteemis otsib mingisugust mõtet või lahendust. Mitte et mingisuguse vastuse saaks, vaid et sellest puhtbiokeemilisest ummikust pääseks. Mõtlen, et võib-olla niisusugused mõttekäigud on küllaltki soodsad sellele väga suletud maailmale, et suletud olukorrale, äärmisele kinnistatusele on mingi dünaamiline lahend siiski olemas. Laps, ütleme, rahuldub muinasjutuga. Kuulab õhtul muinasjutu ära ja tal on jälle kogu see ihu ja vaimu vahekord kuidagi tasakaalus. Aga muidu elus on võib-olla vähe ükspäinis maiste asjadega piirduda. Ja kui nüüd asetada küsimus tõsisemalt, et kui inimkonnal ei jätku enam võimalust end elatada, olgu siis oma vaimsete pürgimustega või puhtfüsioloogilistega, siis mingisugune lohutus, väljapääs on see, kui, ütleme, Marsile elu soetad või mingi tehisplaneetide või planetoidide ettekujutuse lood. Ühesõnaga, et see elu kui niisugune kestaks. Kuidagi igiomane [soov] ju sellele õnnetule inimkonnale. Kas mingi absoluudiusk ei võiks rohkem lohutust pakkuda? Seda kõik need usundid ja konfessioonid on ju sealt otsinud?
Jah, seda küll, aga mina ei ole eriti mingisugune usust lohutust leidja olnud. Sa leiad lohutust pigem Marsilt ja sealt edasi?
Natuke rohkem küll sealt. Minu arvates see usklikute ja kirikute värk on rohkem nagu kergema vastupanu tee… Inimene saab tunda ennast kord nädalas või sagedamini kuskil mingisuguse kollektiivi liikmena. See on muidugi oluline, aga kui nüüd rääkida jumalikust absoluudist või millestki seesugusest, seal on niimoodi, et tõepoolest peab uskuma… Vaat see Hawking kirjutab “Akadeemias” päris huvitavalt… Sa mõtled “Aja lühilugu”?
Jah. Seal ta maadleb ka selle jumala küsimusega – et kuidas nii või naa või kolmandat pidi. Aga rõõmustavam ja lihtsam on võib-olla siiski ette kujutada mingisuguse teise domeeni, teise universumi olemasolu, ühesõnaga, et elu on kas selles meie universumis või teises või kolmandas universumis olemas. Küsimus on selles, mismoodi oleks võimalik kindlamat kogemust saavutada selle kohta, et ta on olemas. Näiteks Hawking takerdub ka natukene selle jumala küsimuse juures. Tunda on kohe, et ta aju töötab kogu aeg nendes matemaatilistes vormelites ja võimalustes, mida tema astronoomia-alane ja kosmoloogia-alane matemaatiline mõtlemise viis pakub. Ja see tundub talle tingimata – ja peab tunduma – reaalsemana kui, ütleme, sääl, kus ta enam mitte midagi ei tea, selle viimase horisondi taga, selles singulaarsuses… Sest singulaarsusest ei tea ju mitte midagi, mis asi see on… kas sääl eeldada jumalat või… Sulle meeldib kujutlus, et inimkond leiab pääsu teatavas ekspansioonis universumisse ja uute universumite leidmises. Aga kust siis ikkagi isiklikku, individuaalset lohutust saada, ma mõtlen inimest tema maise elu piires? Mille kaudu temal oma elu mõtestada?
No hää küll, ma ei mõtle seda nii väga inimkonna või inimese ekspansioonina, vaid pigem ehk inimkonna passiivsemat osa rõhutame siin. Ja sääl on võib-olla üks väike kokkupuutepunkt nende usuliste mõttekäikudega olemas, see tähendab, usklikud kujutavad ju ka asja niimoodi ette, et ega nemad ei saa jumalani jõuda, nad peavad ikka ära ootama, kuni jumal nendeni jõuab, omaks nad võtab või niimoodi. Tahtsin ütelda illustratsiooniks sellele mõttekäigule juurde, et viimasel ajal nendes BBC teadussaadetes palju juttu olnud saurustest. “National Geographic’us” oli selle aasta alguses üks terve number saurustest. Nad on teinud suure töö ära, Ameerikas ja Inglismaal ja Saksamaal ja igal pool, kus nad on neid sauruste jälgi ja skeletiosi avastanud… Eile muuseas oli sellessamas “Discovery” saates juttu sellest, et nad hakkavad nüüd neid kunstlikke fossiile tegema. Mõte on selles, et missugused meetodid ja võtted oleksid vajalikud selleks, et teha fossiilide teke endale täiesti selgeks – missugused keemilised reaktsioonid seal on olnud ja… Tahavad teha mõned dinosaurused või?
Mitte just seda, nad tahavad lihtsalt fossiliseerumist uurida. Aga ikka rohkem ja rohkem ilmub mõttekäiku ja sõnakasutussegi see, et oli sauruste ajastu, eks ole, ja nüüd on tehnika ajastu. Saurused ei suutnud oma ajastut edasi elada, pidid kaduma. Kas tehnika ajastuga on sama? [—] Aga kui nüüd ikkagi tõsiselt võtta, siis selles ei ole suurt nalja midagi, sest kas me oleme üldse looduse ja ka jumalikkuste seisukohtadelt nii väga vajalikud, kui, ütleme, kogu see tehnika imperatiiv on sedavõrd valdav, et inimest ei olegi vaja.
Eile oli pikalt juttu ühest nautilusest, see on niisugune krabitaoline, väikene, soomustega… Ainukene, mis omalaadsetest järel on, ainukene, kelle seltsi juured ulatuvad kambriumini tagasi… Ja ta on suutnud kuni tänapäevani ellu jääda. Arvavad, et esiteks tal on mingisugune eriline võime. Ta tõuseb vees saja meetri kõrgusele ja sukeldub jälle kolmesaja meetri sügavusele. Temale see horisontaalne ja vertikaalne liikumine mingisugust vahet ei tekita, samas kui kalad peavad rohkem energiat kulutama selleks, et sügavusastet vahetada, teiseks, tal on hapniku omandamisega vähem muret, tal on verd suhteliselt rohkem, midagi 20% kaalust, muidu on see keskeltläbi 6%. Ka anaeroobses keskkonnas tal jätkub vererakukesi, et kogu aeg noppida hapniku molekule. Igal juhul huvitav on see, et ta tõesti kestnud on kõik need aastad.
[—]
Ja eks organismil ole ikka selektiivne moment ka. Nendes “Edda” lauludes õiendavad need Fenja ja Menja oma veskikiviga, ja tuleb välja, kuipalju vägevamad olid kõik nende kunagised eelkäijad olnud, liigutanud paigast suuri kivimürakaid ja… Tähendab, niihästi vastupidavuse kui ka oskuse poolest. Ja muidugi on läinud oskusi kaduma. Praegu, mida imetleda ikkagi annab, on kosmosetehnika ja vaatlustehnika…
(Vahepeal tehti lindistamises paus, siis jätkati meenutustega Artur Alliksaarest.)
…No ja läksime siis Koluverre Jürissaarele külla. Ottniell Jürissaarele. Nemad olid [Alliksaarega] semud kunagi, juba kooliajal. Ja siis saime tuttavaks, enne ma ei tundnud teda. Aga siis saime päris hästi tuttavaks, tundsime nagu vajadust üksteise järele, olime mitmel puhul koos. Ja hiljem, pärast tema tagasitulekut, kui ta juba Tartus oli, tutvus jätkus. Aga Tartus puutusime juba vähem kokku. Käis ta ju ka seal ära, ma ei teagi täpselt, kus ta oli. Päris algul ta oli nendega koos… Kuningas, Oskar Kuningas, ja siis mu koolivend, klassivend Eino Lipke, nüüd on ta Lainvoo. Kuhu ta neist laagritest hiljem edasi saadeti, ma ei tea. Nojah, ja eks muidugi seda kirjanduslikku elevust olnud tol ajal palju. Meie teed läksid hiljem lahku. Tema keskendus originaali pääle, mina läksin jällegi eeposte teed. Need olid ikkagi kaks täiesti eri valdkonda. Vaat eeposte puhul, eriti selle “Vanema Edda” puhul, pead sa oma isiku, iseenda absoluutselt minetama. Endast kaugemal, eemal, väljaspool olevate märkide või entiteetidega arvestama. Nojah, ja siis iga kord, kui ma Tartus käisin, käisin teda vaatamas seal Vikerkaare tänaval, selles väikeses onnikeses. Seda uuemat maja polnud tol ajal veel alustatud, nad just alustasid. Ja seal ta enda tervise üsna ära vist rikkuski. Liiga palju pingutas. Tema läks ikka väga vara. Mis puutub Alliksaaresse, siis tema sai ikka ühe suure asjaga küll hakkama, ta on minu arvates sellel sajandil ainukene, kes suutis selle eesti keelest välja tuua… nii palju ära teha… Saksa keele alal seda tegi ükspäinis võib-olla Rilke. Rilke talle meeldis ka kangesti, me ikka deklameerisime vahel Rilke “Herbsttag’i”… Ega Rilkel ka palju ei ole neid luuletusi, kus ta saksa keele võimalused täiesti kõik on ammendanud, aga kolm-neli tükki tal neid on.
[—] Alliksaarel olid omad väikesed nükked juures ka… Ta oli kole jonnakas. Kui tal mingisugune hoog või voog oli parasjagu käimas, kui siis mingisugune temale tõkestav või ebameeldiv seik sinna vahele tuli, siis ta hakkas nagu tõre loom vastu ajama, ja jonnis, asja ees, teist taga, lõpuni välja. Aga ega ta ei olnud negatiivne… Kust ta saigi seda endale korjata – ta elas ju omas elemendis, omas fantaasias ja omas lõpmatus kõnevoolus ja kõnelda tahtmises… Ainult see asi oli, et kui olime seal kuskil Läänemaa talus, ta veidi tüütas ära. Inimesed mõtlevad oma mõtteid, teevad oma tööd, ja tema pani ikka oma… vahetpidamata. Sa oled ise ka luuletusi kirjutanud. Oled sa mingisuguseid proosa-asju peale nende kunagiste nooruspõlve omade ka veel kirjutanud?
Ei ole. Oli ka mõnikord mõttes seda fantastika haru edasi treida, sest et sai nagu alustatud ja jäi pooleli… See üksiklase lugu – liiga palju ja ebatäpselt on pandud seda füüsikalist tausta. Peaks kirjutama mõne tüki, kus iga füüsik ja kosmoloog oleks rahuldatud, et ei oleks eksitud ühe või teise praeguse tõlgenduse vastu… Aega lihtsalt ei ole… Saad oma bioloogilise olemasoluga kuidagimoodi õigeks ja ongi kõik. Aga ma olen ikka püüdnud teha, et seda värsikeelt mitte lausa unarusse jätta… Ütleme, aeg-ajalt, kui kirja kuskile kirjutan, panen paar värssi juurde. Kas sul seismas ei ole mingeid värsse, mida saaks praegu kuskil avaldada?
No ei tea. Käis siin üks “Memento” mees, Viljar Ansko, tuhnis neid asju siin ja pani ühe mingi käsikirja kokku. Oot, ma näitan seda patsahkamit…
Ja siis parasjagu mingisugune mõte käib läbi pää ja realiseerid kuidagimoodi niisuguses värsivormis ja siis elad jälle selles raadiote sfääris – ma kuulan vahel ikka Tallinnast uudistesaateid, Londonit, vahel saksa keele saateid ka… Ja siis Läti saksa- ja ingliskeelseid saateid. Ja mõnikord lähevad väga ilusasti need mõttekäigud… nii nagu vanasti öeldi, alltekstid, aga mis kuradi alltekstid… ühesõnaga, see mingisugune niisugune alusvibratsioon, päris hästi kokku. Ja see teeb rõõmu.
Aga Alliksaarega oli niimoodi, et… Alliksaar tuli ükskord jälle sinna mu metsaüksindusse seal Marimetsa rabas, Kullamaa ja Kirbla vahel… Tulime mõtte peale, et ei ole ammu Tartu inimesi näinud ja üldse ülepea, mis Eestimaal toimub… mina, tähendab… Tema oli liikleja inimene… sel ajal ta oli vist miski raudteemetsa taksaator… Ja, noh, et lähme. Ilusad ilmad olid, suve aeg 46. aastal. Minul pole mingisuguseid dokumente. Siis vallasekretär – täitevkomitee sekretär –, see oli tuttav mees, andis oma dokumendid. Tol ajal passe vist ka veel ei olnud, aga mingisugune valla paber oli olemas. Hakkame siis astuma. Üks perenaine viis meid hobusega natukene maad edasi Rapla suunas. Jõudsime siis sinna… Märjamaale. Märjamaal oli aga mingi tankidiviis. Ja mina liigun esimest korda selle tsiviliseeritud ühiskonna hulgas ja on natukene kõhe tunne, et munder mundri otsas… Kuidagimoodi ikka lansseerisime ennast diviisist läbi, aga närvid natukene andsid tunda ning vaatsime, et peaks muretsema kuskilt ühe väikese käraka. No selle käraka me sealt kuskilt leidsime. Jõuame Raplasse. Meil oli plaan, et sõidame Raplast rongiga Viljandisse ja Viljandist mingisuguse ratassõidukiga Tartusse. Jõuame Raplasse, rongi minekuni oli veel natukene aega… Aga meil ikka see kange tunne, et justkui oleks võtnud ja justkui oleks natukene veel tarvis… Ja Alliksaar ütleb, et temal on siin üks tuttav einelauapidaja. Aga see ei olnud parajasti seal ja… vist saime sealt einelauast ka natukene, aga… häda ju ka, et kohe-kohe rong tuleb. Rong tuligi ja oli puupüsti täis. Need lahtised vagunid, nende lahtiste trepikodadega – aknad kõik mõlemalt poolt lahti, inimesed ripuvad seespool akende peal… Ma ei tea, kui palju see rong pidi peatuma. Mõned minutid, isegi vist kümmekond minutit. Ja siis Alliksaar ütleb, et oot-oot, ma vaatan veel, et kas mitte see tema tuttav einelauapidaja ei ole tulnud. No tee siis kiiresti, kui maha jääme, ega mina üksinda sõitma ei hakka. Mul oli tunne, et Alliksaarega on parem sõita. Ikka veidi kindlam tunne, legaliseeritud, ja ametiisik sul kõrval… he-he-hee… Noh, Alliksaar läheb siis seda einelauapidajat otsima, aeg läheb ja läheb, mina juba muutun natuke närviliseks seal selle rongi ees ja, issand jumal, tulebki korraldaja välja, üks üsna paksukene naisterahvas. Ma veel ütlen talle, et oodake natukene, üks mees peab veel tulema, aga see näitas oma keppi ja sel momendil just Alliksaar tuleb, hõlmad lahti, näen, et tal on mingisugune maailmatu suur apteegipudel põues. Sai veel aknast sisse hüpata, niimoodi et ulatas selle pudeli inimestele, kes akna juures seisid, ja jäi ise nabapidi sinna kõikuma, pool keha sees ja pool keha väljas. Ei saa ega saa edasi. Kui sa niisuguses asendis oled, kuskilt ei ole kinni ka haarata… Nüüd, kus ta seal rippus, see kõik oli sekundite küsimus, jaamakorraldaja andis uuesti vedurijuhile märku, et ta seisma jääks, ja siis haaras vagunirahvas ühisel jõul temast kuidagi kinni ja vedas ta robinal sisse. Aga niipea kui tema kere liikuma hakkas, tagumik oli veel ilusasti väljas akna kohal, kui see jaamakorraldaja läks talle juurde ja kukkus oma signaallipuga talle laduma, he-he-hee… ja ladus, nii et küll sai, kuni ta lõpuks jalad ka sisse sai. No siis ta trügis sinna edasi mu juurde välja. Kaua me seal trepi peal ka ei seisnud, kolisime veduri pääle üle, võtsime seal veel vaikselt koos vedurijuhi ja kütjaga ning jõudsime siis Viljandisse niisama määrdunult kui need. Vahva oli see, et iga kord kui ma nüüd viimase kahekümne aasta jooksul siit Rapla kaudu Tallinnasse sõitnud olen, ja kui rong jõuab Rapla jaama ning kui jaamakorraldaja mind akna peal näeb – ja nüüd on ei tea mitmes põlv juba –, aga seda nad, kurat, mäletavad, näitab ikka niimoodi… Jaamakorraldaja on ammu uus. Aga ikka mäletavad. Tähendab, on juba legendiks muutunud… Aga nüüd ma ei ole juba üle aasta seda teed sõitnud, nüüd ei tea… Kui nüüd tuleks kõne alla veel tõlkimine, misasja sa tahaks teha veel?
Minu arvates on kõige olulisem juba tehtud, ega sääl ei ole selle koha pealt midagi tarka enam öelda. Vevalt et seda jõudugi enam oleks midagi suuremat ette võtta. Ainukene asi, mida tasuks tõsiselt veel võtta, oleks fantastika. Mind vaevab tõsiselt, on ajalugu, millesse ma sündisin ja milles kõik need aastakümned sai läbi vingerdatud kuidagi, seda ajalugu ei ole enam, ja nüüd on ikkagi need päälekasvavad, järeltulevad, kes peavadki olema paljus teistsugused. Ja missugust ajalugu nad elama peaksid või mis see kõige parem ajalugu oleks, mida nad teha võiksid või tahaksid, see on ei tea missuguste udumägede taga. Ega need ilusad sõnad sellest Euroopa Ühendusest vii ju ka kusagile. Ja siis ma olen mõtelnud veel keele seisukohalt ja mingisuguse Balti joone seisukohalt, et lätlastega tuleb sidemeid hoida, see on jumala eest tähtis, kui tahetakse veel rahvusbiosena püsida…

Eglites, Ipiki
Sügisel 1993


SELGITUSEKS

1992.–1993. aastal külastasin Rein Seppa paaril korral tema kodus Ipikis Lätimaal. Esimene kord oli suve lõpul – ei mäleta, kas augustis või septembris. Igatahes õunad on meelde jäänud – metsistuv aed ja õunapuud lookas koorma all, mida keegi ei vaevunud korjama. Reinul ei olnud nii tühiste asjade jaoks aega ega huvi. Kaasas olnud fotograaf Väino Meresmaa tegi hulga häid pilte.
Ühest külastusest jäi lindile paar tundi minu poolt küsimustega suunatud vestlust. Võtsin seda kui eeltööd, mustandit kavatsetud pikemale intervjuule. Sestap on lindile jäänud jutt harali ja hüplev, sagedaste katkestustega – vahepeal kõnelesime niisama tühjast-tähjast, praadisime mune, jõime veini.
Kuigi kirjades lubasime taas peatset kohtumist, lükkus minu sinnasõit ikka edasi kord ühel, kord teisel ettekäändel, kuni saabus surmasõnum. Toonane salvestus jäigi mustandiks. Lindid jäid lebama sahtlipõhja. Siinne mahakirjutus on tehtud “Loomingu” õhutusel ning mõnevõrra redigeeritud.
Reinu põrm puhkab kolmandat aastat oma õunaaias Ipikis koer Tuksi kõrval. Surnud on ka fotograaf Väino Meresmaa. Aeg-ajalt otsin välja tollest soojast suvelõpust jäänud fotod ja üha rohkem meenutab Rein mulle mingit iidsetest aegadest pärit kummalist lindu. Rara avis! Rein oli erakordselt soe inimene. Igal lahkumisel jättis ta meid külalisi koduõuel hüvasti liigutava tantsuga, pürgides kõrgusse kui lind, kes vastu tahtmist Maa külge kammitsetud. See oli tema igikorduv rituaal, signatuur, nagu ka muutumatu fraas, millega ta kõik oma kirjad lõpetas: “Ikka parimate mõtetega…” Usun teda praegugi linnuna hõljuvat oma Eglitese talu õunapuude kohal sinavas laotuses. Või ehk on ta teele asunud suurde avarusse “teispool Neptunit ja Plutot, kus ainult tühjus, nõelterav matemaatika, varisevad kaljud ja tahtmine kedagi kombata” (Rein Sepp, “Viimne üksiklane”).

R.K.

Ilmunud: Looming 1997, nr. 8